Avakülg » Arvamus, Uudised » Ahto Lobjakas: Eesti kui inimmajand

Ahto Lobjakas: Eesti kui inimmajand (6)

lobjakas MKL-048

Ahto Lobjakas. Arhiiv

Unustage Trump ja Brexit. Ajaloo suures pildis on tegemist episoodiliste muutustega, mis on märgatavad paremal juhul poolesajandilisel silmapiiril.

Meil endil siinsamas Eestis murti lõppeval aastal üks selgroog, mille kaugem ots ulatab aastatuhande ja rohkema taha. Omavalitsusreform muudab sajandeid vanu mustreid viisidel, mis tähendab ühe ajastu lõppu ja teise algust. Ajastu, mis lõpeb, oli kogukondlik: koondusid koos elavad inimesed. Ajastu, mis algab, koondab inimesi vastavalt sellele, kuidas neid on parem majandada.  

Omavalitsusreformi käigus on palju juttu rahast, kuid see on vaid keeruliste muutuste üks aspekt. Riik soovib kohaliku elu pealt säästa ning selles asjas pole käimasolev valdade hõrendamine põhimõtteliselt erinev sellest, mida Euroopa Liit on teinud Kreekas ning veidi teisiti ka Itaalias, Hispaanias ja Portugalis. Raha seab oma piirid kohalikule elule ja vabadusele. Tänapäeva maailmas tähendab see sundseisu, sest rahaasju lihtsalt ei saa ignoreerida. See tähendaks kaost ja krahhi, mida keegi endale lubada ei saaks. Nagu pole saar ükski inimene, pole saar ükski vald, maakond ega isegi merest ümbritsetud riik. Väike ja kõrvaline olla tasub ennast üha vähem, kui just ei leita sobivat spetsialiseerumist (maavarad, turism vms).

Eestis liitub kohaliku elu ebarentaablusele teisigi negatiivseid tegureid. Omavalitsusreformi tehakse ülalt alla, peale rahalise pitsituse mehhanismide on keskvõimu käes kohtuvõim. Teiseks on riik aastaid Tallinna-välist elu „teemapargistanud”. Võidavad need, kel on mõni tähtis muuseum, konverentsikeskus, eesti keele maja, riigikool või kolledž. Teisisõnu, kohad, millel on keskvõimu silmis ideoloogiline tähtsus. Kolmandaks muudab Rail Baltic senise taanduvate tõmbekeskuste süsteemi transiiditõmbekeskusteks: mitte kõik kohad ei võida ega kaota projektist võrdselt. Võidavad need, kel on lähim ühendus Rail Balticu nende punktidega, mis lõikuvad Eesti piiriga. Kolmandaks on rahal peale turumajandusliku ka poliitiline külg: 2014–2020 saab Eesti Euroopa Liidu eelarvest üle miljardi euro põllumajanduslikeks otsetoetusteks. Eesti mõistes on summa väga suur, maaelu mõistes veel suurem.

Eesti euroraha ripub väga peenikese niidi otsas. Tõukefondidest saavad toetust riigid, kelle SKT jääb alla 75 protsendi ELi keskmisest. Kui Suurbritannia lahkub, murrame sellest laest läbi. Eestist saab ELi netomaksja, põllumajandustoetused ehk isegi kasvavad (jõudmaks järele muule ELile), aga riigil jääks 2020–2027 saamata ülejäänud 3–4 miljardit. Keskvõimu vajadus põllumajandust ekspluateerida kasvaks hüppeliselt. Mida kaugem on kohalik võim inimesest, seda lihtsam on seda teha. Juba praegu võtavad pindalatoetustest rasvaseima osa maaomanikest linnamehed ja suurpõllumehed. Kogu süsteem ilmestab kõige nõrgemat kohta Eesti mitte-linna-poliitikas: maa on ressurss, aga mitte enam sellele, kes temal elab. Kasu saavad maast nagu metsastki need, kes elavad „ökosüsteemides”, mis on juba suhteliselt rikkad (linnaelanikud, suurtootjad, ärimehed), haldussuutlikud (tavalise vanema inimese meelest on ELi toetustingimused nagu hiina keel) ning linnastunud. Maakohtade tavaelanikele kehtib päriselus lisamaksukoefitsient. Maksumäärad võivad kõigil olla samad, kuid elu on maaelanikul kallim: kaubad maksavad rohkem, nende valik on väiksem, teenused nihkuvad üha kaugemale, transpordikulud kasvavad, ühistransport stagneerub oma praegusel ebamugaval kujul. Elu linnast väljas ei ole rentaabel, kuid maal ja metsal on tarbeväärtus nende silmis, kel seda on ja kel on võime bürokraatia tingimustes omandilt matti võtta. See on Eesti elu üks suuremaid paradokse.

Omavalitsuste piirid on aegu peegeldanud mingil territooriumil elavate inimeste loomulikku kokkukuulumist. Siit pärineb ka kogukonna mõiste. On loomulik, et piirid ja kogukonnasidemed ajas muutuvad, kuid seni on nad teinud seda kas isetekkeliselt või siis võõra võimu otsustena (meenutame oblasteid). Nüüd tulevad muudatused, kus mh Saaremaast saab üks vald (Pöide esialgu välja arvatud) ja Pärnumaa piir ulatub Matsalu laheni. Need muudatused kehastavad uut, kolmandat võimalust. Piirid muutuvad iseseisvas riigis, mis ei mõtesta ennast mitte elanike ja kogukondade kogemuse kaudu, vaid puhta turuloogika järgi. Omavalitsusreform on haldusjaotuse asetanud alusele, milles on määravad majandamiskulud ning elu kvaliteedi väljaspool Tallinna määrab selle kuluefektiivsus. Eludest on saanud arvud. See ei tähenda, et arvud oleks iseenesest halvad. Küsimus on selles, kuidas, milleks ja mis positsioonilt neid mõtestatakse. Soomes, kes maadleb samasuguste probleemide ja sarnase reformiga, sundliidetakse valdu, kes enda majandamisega toime ei tule (ja kellele jätab riik tunduvalt rohkem raha kui Eesti). Eestis on eluvõimelise valla alampiiriks seatud 5000 inimese olemasolu. Mõlemad lähenemised lähtuvad rentaablusest, kuid esimene vaatleb seda läbi kogukonna prisma. On loomulik, et midagi pole igavene, ka külad, linnad ja vallad tekivad ja kaovad. Eestis aga seatakse ülimaks printsiip, milles pole kohalikul elul omaette väärtust ja inimesi loetakse nagu kariloomi farmis või teisaldatavaid alamaid mõnes idamaises impeeriumis.

Omavalitsused ei kao, aga omavalitsuste koht ja funktsioon ühiskonnas on järsult muutunud. Vähesed panid tähele ekspeaminister Andrus Ansipi kriitikat riigireformi kohta selle aasta alguses parteikaaslastele. Ansipi suurim mure polnud mitte omavalitsuste rahastusmudel või sundmeetodid, vaid demokraatlik tasakaal riigis. Klassikaliselt on omavalitsused moodustanud tasakaalu keskvõimule, esindades n-ö elusat demokraatiat, kus teavad inimesed üksteist ja suhtlevad näost näkku ning tähtsad otsused sünnivad alt üles liikuval joonel. See konservatiiv-liberaalne visioon on 21. sajandi alguses juba veidi klassikaline ning ameerikalik, olles Teise maailmasõja järgsele Eestile järjest võõram. Ansipi mõttekäik illustreerib aga veel kord põhimõttelist muudatust, milleni Eestis 2016. aastal jõuti – IRLi seriaalsed äpardused fikseeris lõpuks tulemuseks Reformierakond ning kogu asjale on jõudnud oma põhimõttelise heakskiidu anda Keskerakonna valitsus (kes muuhulgas on just teatanud maavalitsuste kaotamisest).

Kõigel sellel on oma poliitilised järelmid, millest osale on mõeldud, osale mitte. Maavalitsuste kaotamisega kaob ühelt poolt kiht erakondlikult jaotatavaid ameteid, mis iseenesest pole halb. Teisalt on otsustamata maakonnatasandi volituste jaotamine riigi ja valla vahel. Senist haldusreformi suunda arvestades võib oletada, et lõviosa tegevusest (ja rahast) läheb keskvalitsuse alla. Kui maavalitsused olid riigi saatkonnad maakohtades, siis nüüd tuleb valdadel hakata saatma saadikuid Tallinna. Probleem lahendamata. 

Lõppeval aastal võeti vastu nn kahe tooli seadus. Riigikogu liikmed tohivad nüüd osaleda kohalikel valimistel ning mandaadi saamisel omavalitsuste töös. Riigis, kus kehtib majoritaarne valimissüsteem (ehk iga ringkond valib parlamenti ühe saadiku nagu Suurbritannias), tähendaks selline reform kohaliku elu mõju kasvu keskvalitsusele. Parlamendi liikmed peaksid end senisest veel aktiivsemalt tõestama kohalike probleemide mõistjate ja lahendajatena. Eesti proportsionaalses valimissüsteemis, mille on (vältimatult) kaaperdanud erakondade peakorterid, tähendab kahe tooli seadus kohaliku elu veel põhjalikumat allutamist millelegi, mida oleks Lenin nimetanud keskuse diktaadiks. Valdade arvu drastiline vähenemine ning kahe tooli seadus kokku tähendavad, et presidendivalimistega mitte toime tulnud valimiskogu jäigi kohaliku poliitilise impulsi luigelauluks praegusaja Eestis.

Poliitilised järelmid on igal otsusel, mis puudutab (Tal)linna-välist elu Eestis. Nagu öeldud, ääremaastab Rail Baltic veel enam kohti, mis temast eemale jäävad. Sellest ei pääse ka Tartu. Kui sinna peakski tulema ka neljarealine maantee, ei vii ta mujale kui järjest enam mausoleumilaadsesse uusrahvuslikku pseudo-Ateenasse. Rail Balticule kuluv ressurss omakorda tähendab kohaliku raudteevõrgustiku taastamise nihkumist järjest kaugemasse tulevikku. See jälle tähendab poliitilise konservatiivsuse tugevnemist maakohtades. Prantsusmaal on leitud selge piirkondlik seos raudteeühenduste puudumise ja paremäärmusliku Rahvusrinde toetuse vahel. Arengu- ja liikumisvõimaluste kehvus toovad endaga peale rahuolematuse kaasa ka elanikkonna vananemise. Eesti Tallinna-väline elu, mille tingimusi tõmmatakse koomale vastavuses keskvõimu suva ja võimalustega – nagu karjapidaja peab karja –, tähendab seda, et maaelust saab üha rohkem vanade, veidrike ja erakute pärisoma. Reaalne turuväärtus on metsal, maal (ja põlevkivil), millega võrreldes pole oma elu elav inimene ressurss.

6 “Ahto Lobjakas: Eesti kui inimmajand”

  1. Eelmiste aastate ajal, ehk nn tihedama vallavalitsuste arvukuse aegu algas maapoodide, postkontorite, velskripunktide, koolide “koondamine”. Ja mõnel pool ei suudetud enam matusekorraldajale kirsturaha maksta, rääkimata pensionäridele- juubilaridele meeleheaks toetust jagada. Enam kehvemaks ei saa minna. Tundub et Ahto Lobjaka pikal heietusel on üksnes honorari mekk juures.

  2. tasub teada, kust mees tulnud ja millega varem tegelenud, onusami suuvooder 2vabasjevroopas2

  3. Nõus Lobjakaga – esimest korda sajandite jooksul ei arvestata omavalitsuste puhul kogukondlikusega. Oma on unustatud, jäänud on valitsus.

  4. Väga hea lugemine. Aitäh!

  5. Arvamus, millele on vastuväiteid kuid mille põhisõnumiga pean nõustuma.
    Rahvaarv on ka minu meelest kõige debiilsem idee inimeste sidumiseks (see ei saa olla isegi kuluefektiivsuse seisukohalt konstant).
    Kogukonnad ja sidusus on õiged märksõnad, nende tekkimise mehhanismi on aga valesti mõistetud. Ega kogukond ei teki iseenesest ja tühjale kohale (riigi käsul, omavalitsuste olemasolust või elanike arvust). Inimesi seob tegutsemine ühisel eesmärgil. Kus huvipakkuvat tegevust ning vastastikku kasulikku ei toimu, sinna tekib… tühjus (mingu sinna neljarealine maantee või ultramoodne raudtee). Egotsentrismi kultiveerimine ja kõige ühise (ka riigi kui omaniku ning investori) sidumine okupatsioonivõimuga ei ole just seda soodustavad tegurid.
    Ansip ja “demokraatlik tasakaal” on üldse mingi uue aasta kuri nali?
    Kes kinnistas Eesti poliitikasse “eksimatud valged jõud” ja ” seemneid söönud
    fooliummütsid” või “kriisi milles tahaks elada”?
    Alt üles demokraatia näited? Probleemide eitamine viidates “õigele statistikale”? Omavalitsusvahendite kärpimine? Ka Maruste viide Eestile kui unitaarriigile käis selle alt-üles demokraatliku suhtlemise alla?
    Ansipi ainuke tegelik mure on, et tõenäoliselt ei ole enam “sidruneid” “suhtluse säilimiseks”.
    …arvan ma.

Kommenteeri

Viimased uudised

css.php

© 2017 Lääne Elu. All Rights Reserved.