Heino Tamm. ARVO TARMULA
Enamik inimesi tahaks, et nende maisel kehal oleks sünnis puhkepaik siitilmast lahkumise järel.
Möödunud nädalal kinnitas linnavolikogu linnavalitsuse esitatud „Haapsalu linna kalmistute kasutamise eeskirja” ühel häälel heaks. Ma ei imestanud, sest ükskõikne suhtumine linnavalitsuse esitatud eelnõudesse on saanud volikogu tööstiilis tavaliseks, ei mingit arutelu. Et eelnõu oli tõsiste vigade ja puudustega, juhtisin ma tähelepanu juba eelmise nädala Lääne Elus („Kalmistud kõnelevad kohalikust kultuurist”, 21.01.2016).
Tookord ei hakanud ma õpetaja Lauri kombel volikogu eest vigade parandust tegema. Ühele suurele möödalaskmisele tegin ma aga viite just teadmisest, et mõningad volikogu liikmed olid kindlasti kogenud, kuidas nende lähedase või lihtsalt tuttava matuse aegu on tulnud kirst lahkunuga lasta vesisesse hauda.
Juba 2004. aastal ilmus Eesti Päevalehes (16.02.2004) kurb lugu, mis algas sõnadega „Haapsalu kandi inimesed peavad veel selgi kevadel oma surnuid mattes haua põhjast vett välja kühveldama, sest linnavolikogu otsustas kalmistu kuivendamiseks raha mitte anda”.
Rahataotlusega pöördus tookord volikogu poole volikogu liige reformierakondlane Sulev Vare, kes tundis täit vastutust probleemi tõsiduse üle. Jätkates sealt edasi samas artiklis Vare sõnadega – „…vesi tungib märjal perioodil peamiselt sügisel vihmast ja kevadel lume sulamisest tingituna valmiskaevatud haudadesse. Nii et sel ajal maetud inimeste kirstud lastakse hauda, kus vesi põhjas”.
See on väga võigas vaatepilt kõigile lahkunu omastele ja lahkunu ärasaatjaile, kes seda kogenud on.
Pärast 2000. aastal valminud Metsakalmistu detailplaneeringut tellis linnavalitsus keskkonnamõjude eksperdiarvamuse koos võimalike lahenduste pakkumisega Metsakalmistu pinnase kuivendamiseks. Eksperdid jagasid mõtet, et kiiremas korras tuleks hakata täitma veeseadusest tulenevaid nõudeid, vältimaks põhjavee võimalikku reostust. Lagunemisprotsess on paratamatu.
Aeg on edasi läinud, aga linnavalitsus pole nende aastate jooksul selle probleemi tõsidust ikka endale teadvustanud. Sellega seonduvalt oli kaudne ka minu vihje, et absurdne on kehtestada ametlikult Haapsalu linna kalmistuil minimaalseks haua sügavuseks kaks meetrit, kui on teada, et suurte vihmade ja lume sulamise aegu on väga raske sellest normist kinni pidada. Hämmastav, et linnavolikogu ühel häälel seesuguse kohustusliku normi fikseeris. Ei mingit dispuuti. Kohalikud seadused on täitmiseks ja seda hakkab nüüd kindlasti kontrollima kalmistuhaldaja. Küsiks aga linnajuhtidelt: milline on teie õigustus seesuguse suure hauasügavuse kehtestamiseks? Kalmistuseadusest tulenevalt on riiklikult kehtestatud haua sügavuseks kirstumatuse korral 1,5–2 meetrit (§ 9 p.10). Miks peab Haapsalu kalmistuil siitilmast lahkunuid matma sügavamale kui mujal Eestis?
Kui veel lugeda seda veidike kipaka eeskirja seletuskirja, siis selgub, et suureks probleemiks linnale on hooldamata hauad. Haapsalu aselinnapea Peeter Vikmani sõnul on seesuguseid haudu umbes 400. Juba on jõudnud linnavalitsus ka justkui linnale mittevajalikud ja tüliks olevad hauaplatsid likvideerimisähvardustega tähistada.
Veidi hämmastav on, kuidas sai linnavalitsus juba määrata need hauaplatsid, mis lähevad likvideerimise alla, kui volikogu ei olnud veel kehtestanud hooldamata hauaplatsiks tunnistamise tingimusi, arvelevõtmise ja taaskasutusse andmise korda. Mille alusel koostati likvideerimisähvardused?
Paljud hävitamisähvardustega hauaplatsid on olnud hooldamata lühikest aega. Ei ole meile ju uudis, et paljud hauaplatside õiguslikud kasutajad on kas lühemaks või pikemaks ajaks pühkinud oma jalgadelt Eestimaa tolmu ja nad ei pruugigi võib-olla aasta jooksul siinsele kodukamarale oma jalga tõsta.
Kui aga linnal on ikkagi tungiv soov rahupaikade kallale minna, tuleks hoolikalt läbi mõelda, kuidas korduvkasutusse antud hauaplatsidel säilitada sinna varem maetute mälestus. Inimesed ei ole ometi kärbsed, kelle mälestuse pärast ei tarvitse meil muretseda.
Ma ei ole sugugi kindel, et ähvardussiltidega hauaplatside saatuse üle otsustajad on küllaltki kompetentsed otsustama sinna maetud inimeste mälestuse olulisuse või ebaolulisuse (vajalikkuse või mittevajalikkuse) üle. Meie ühiskond mäletab väga hästi, missuguseid mahhinatsioone sooritati üleminekuajal ja omandireformi käigus korteritega. Oleks masendav, kui midagi sellesarnast hakkaks uue ringina korduma Haapsalu kalmistuil.
Selge on see, et hooldamata haudade probleemi kiire püstitusega soovib linnavalitsus tabada kahte kärbest ühe hoobiga. Esiteks loodavad nad sellega parandada kalmistute väljanägemist ja teiseks on lootus, et kaob vajadus uute matmispaikade ettevalmistamiseks ning pole vaja teha ka kuivendustöid.
Kui aselinnapea räägib umbes 400 tähistamata hauast, viib see kalmistu laiendamise probleemi ajas ainult 3–4 aastat edasi, kui arvestada senist maetute statistikat aastate kaupa.
Ometi ei saa kalmistu kuivendamise probleemi kuhugi kaugemale edasi lükata, sest juba siiani on palju haudu liigniiskel alal ja suurem osa platse on 2–3 kohaga. See viitab asjaolule, et aja jooksul võib uusi kohatäitjaid juurde tulla.
Seadusest tulenevalt ei tohi ka hooldamata haudadele pealematmist korraldada enne, kui on möödunud 20 aastat. Seega langeb pealematmise illusioonidest kindlasti üksjagu hooldamata haudu välja ja kalmistu välisilme parandamise nimel peaks linn ise need hauad korras hoidma.
Haapsalu linnavalitsuse seesugune käitumine, kui kergel käel loobutakse kalmistul uute matmiskohtade ettevalmistamisest, tuletab kangesti meelde Prantsusmaa kuninga Louis XV sõnu: „Pärast mind tulgu või veeuputus!” Ajaloost on teada, et selle kuninga elu mõjutasid rohkem soosikud ja armukesed, kui reaalse riigivalitsemisega tegelemine. Just reaalsustunde kaotamine on üks neid omadusi, mida saab praegustele linnavalitsejatele ette heita.
Kalmistute eeskiri annab ka määratluse, millistel juhtudel tunnistatakse haud hooldamatuks. Üks absurdseid nonsensse on aga näiteks tingimus, et haud tunnistatakse hooldamata hauaks, kui hauatähisel olev tekst on loetamatu. Kas siin ei ole linnavalitsus jällegi üle võlli läinud, kui eeskirjade üheski punktis mingi teksti olemasolu ei nõuta.
Nii nagu inimesed vajavad eluaset, nii vajavad ka surnud kohta, kus saaksid elavad neid mälestada.
Heino Tamm
linnakodanik
Alles ärkasid või?
…on hea lugu.
Tamm,kui ise aselinnapea või linnamajanduse boss olid,siis miks kalmistu kuivendamisega ei tegelenud? Google annab lausa 14.07.2005a.LV korralduse,kus kalmistuga seonduv anti sinu ülesandeks ja kohustuseks..
: „Pärast mind tulgu või veeuputus!”
Võta veidi aeg maha ja loe artiklit tähelepanelikult, siis saad ehk aru, milles puänt on. Linnavalitsus tõmbas ikka tõeliselt volikogule kalmistute eeskirjaga mütsi pähe ja sellega seoses ei ühtegi sõna mingist kuivendusest. Kui isegi üks fakt, et haua minimaalseks sügavuseks kirjutati sisse 2 meetrit, siis see on jama, kui seadus paneb ette miinimumi 1,5 meetrit. Suurema sügavuse kehtestamine oleks aga pidanud panema linnajuhid üliettevaatlikuks, kui tänagi on 1,5 meetriga probleeme.
Mütsist on juttu ainult pealkirjas ja eelmises kommentaaris. Mis matslikud ja segased väljendid need on? Kuidas saab eelnõuga mütsi pähe tõmmata? Kus oli selle koosoleku ajal müts? Kui suur see müts oli? Mis ei ole mütsist pilti? Mida tehti mütsiga pärast pähe tõmbamist?
Kas Google valetas jälle?
Mitte aeg maha vaid aeg läbi. Täpsemalt öeldes on nende aeg läbi, kes aastast aastasse seal istunud on. Volinike näost juba näha, et puudub huvi pingutada. 2017 saate mõelda, kas tasub väetile väsinule oma hääl anda.
Mis Google valest juttu on? Ehk selgitad.
kas oled jooksus kuskilt.
Mitte ei tõmmanud mütsi pähe, vaid lausa tõmbas naha üle kõrvade. Võtsin ja lugesin võrdlevalt ka Viljandi ja Haapsalu kalmistute eeskirju ning veendusin, et Haapsalu eeskiri on ikka kipakas küll. Ma ei saa aru, mis ikkagi toimub? Kuidas oskab Sukles dikteerida volikogu kuulekust linnavalitsuse ees?
sa vist alles tulnud ,seepärast vist ei taipa………….
Miks sa külvad valet? Lisaks on anonüümne kommenteerimine argpükslik ohutust kaugusest rusikatega vehkimine. Kui oma nime all midagi asjalikku välja öelda ei julge, siis võiks pigem vait olla. Nimetu ilkumine on kole ja labane. Mina olin aselinnapea aastatel 1999-2002 ja kui sa lugeda oskad siis just nendel aastatel tegelesin ma Haapsalu kalmistu probleemidega eriti intensiivselt – 2000.a. valmis kalmistu detailplaneering, 2001.a. valmis ekspertiis kalmistu pinnavee alandamise võimalike lahenduste kohta jne. Samal ajal tegin koostööd uut kalmistuseadust ettevalmistava töögrupiga ja esitasin sinna ka omad ettepanekud ja sellest johtuvalt saan öelda, et Haapsalu linna kalmistute eeskiri on halvasti koostatud, kuna ei ole… Loe rohkem »
on väikest viiki (linna rahakotti)on kuivendanud kordi , kui pukis oli, ka LE on sellele mõtetule tegevusele tähelepanu korduvalt osutanud.