Meesaak tõotab tänavu tulla niru

Linnamäe mesinik Hardi Haabel paneb kärgi meevurri sisse. Foto: Arvo Tarmula

Kuigi kesksuvi on käes, pole mõned mesinikud veel meevõttu alustanudki, mett tundub olevat „näpuotsatäis”.

„Niru,” ütleb Ridala valla mesinik Villu Metsamägi napilt, kui olen temalt aru pärinud tänavuse meesaagi kohta.

Maidla mesinik Ilmar Jõesoo nendib, et tänavune oli tema 60 aasta üks kehvemaid kevadeid.

„Külm, tuul ja vihm. Mesiniku kolm vaenlast,” loetleb Jõesoo põhjusi.

Külma ja vihmaga ei taha mesilane lennata ega taimed õitseda, tuul kuivatab nektari ära, ja mesilased lähevad tigedaks.

„Eks mesilane ole nagu inimene. Kui pole midagi teha, hakkab huligaanitsema,” ütleb Linnamäe mesinik Hardi Haabel.

Risti mesinik Olev Orgmets ütleb, et tuule ja tormiga lendasid mesilased, külg ees, nii et ei leia tarugi üles.

Kevadine paju, vahtra ja võilille õitsemine oli tagasihoidlik ja mett vähe.

Kuigi õige meekuu on juuli, ei mata mesinikud lootust mett saada veel maha. Paakspuud oli palju. Põdrakanep on hakanud õitsema, edasi peab vaatama, mis kanarbik teeb. Ööd on soojemad ja niiskust on parasjagu.

„Pool suve veel ees,” märgib Kullamaa mesinik Heinart Rokk.

Rokk pole meevõttu targu veel alustanudki. Esimesele katsele lubab ta minna alles kuu lõpus.

Lootust pole kaotanud ka Ilmar Jõesoo, kellel on 150 kilo mett juba võetud.

„Valge ristik läks õitsema ja elu läks kohe teiseks. Õige mesi võib tulla veel augustiski,” ütleb Jõesoo.

Seni on Jõesoo saanud pere kohta kuskil 15 kilo mett. Tavaline aga oleks sel ajal 20–30 kilo, ideaalne 40–50 kilo taru kohta, ütleb Jõesoo.

Linnamäe „emeriitmesinik” Mati Haabel nendib, et paarkümmend kilo taru kohta on näpuotsatäis.

Ilm on nöökinud, ja seda, et asi on nutune, tunnistanud ka hiljaaegu Olustveres mesinikud Eesti igast otsast. Muidu võib meesaak paiguti väga erinev olla, ütleb Mati Haabel. 40 aastat mesilasi pidanud Haabel on oma mesitalu poeg Hardile kõige täiega üle andnud, aga teeb ja toimetab seal vahel ikka.

Mati Haabeli sõnul peaks õige meeilm naha tilkuma võtma. Säherdusi päevi on sel suvel olnud ehk paar-kolm.

Kolmapäeval toimetavad Mati ja Hardi Haabel mesilas ja teevad pistelist meevõttu. Pisteline meevõtt tähendab, et kaetakse perra ja võetakse paar-kolm raami puust. On peaaegu „nahka tilkuma võttev” ilm, mesilased sõeluvad lennuavadest tihedasti edasi-tagasi. Sada milligrammi kaaluv mesilane „võtab peale”ja  toob tarusse 60 milligrammi nektarit.

Haabelid toimetavad taru kallal. Pärast keerab Hardi „meemajas” kraani lahti, meevurr on oma tiirud juba ära teinud, ja kraanist hakkab voolama värsket mett. Enne purki villimist peab mesi öö läbi seisma, nii et õhumullid ja peenike vahapuru tõusevad pinnale.

„Sellesuvine mesi on kangesti paks,” nendib Hardi Haabel.

Selle kohta, miks see nii on, on Hardil oma teooria, midagi on sel pistmist jahedate öödega, aga kõik see kokku on nii keeruline, et isegi 40 aastat mesilasi pidanud isa Mati ütleb, et ei saa sellest aru. Aga mesi on tõesti paks.

Mõne nädala eest käis Haabelite üht mesitaru rüüstamas karu ja pistis neli-viis kärge pintslisse. Nüüd on Haabelid mures, et karu sai maigu suhu ja hakkabki käima. Selle üle aga, et lähikonda on tekkinud tatrapõld, on neil kangesti hea meel. Tumedat tatramett loetakse kõige väärtuslikumaks meeks, sest see on mineraalaineid tuubil täis. Rapsipõld jälle on kõrvalt kadunud ja hea ongi. Puhta rapsimee peal jäävat mesilased nälga, sest see on nii paks, et mesilased ei saa seda kannust kätte. Paakspuu mesi on tume ega kristalliseeru. Põdrakanepi mesi on rohekas.

Tegelikult on selle ja tolle „puhta” mee häädusega Mati Haabeli sõnul nii, et mida segasem, seda parem. Mida rohkem eri sorti õisi, seda parem mesi.

Mesinikuameti kohta ütleb Mati, et rikkaks ei saa, aga elab ära ja mis peaasi: jätkub tegemist.

Haabelid küsivad meekilo eest sama hinda kui mullu: kuus eurot. Niisama ka Ilmar Jõesoo. Olev Orgmetsal maksab kilo kaheksa eurot. Eesti turgudel maksab meekilo seitse-kaheksa eurot.