Uute hoonete kohustuslikud kunstihanked kannavad küll õilsat eesmärki, kuid neid korraldatakse viisil, mis ei anna kokkuvõttes parimat tulemust.
Riigi Kinnisvara ASi (RKAS) kunstihangete hinnapoliitika on küsitava väärtusega. Kunsti väärtus tekib kunstiturul. Praeguste hangetega aga on hind ette määratud ja võitja töö saab hinna, mis oleneb hoone ehituse maksumusest. Kuna summad on väga suured, oleks ilmselgelt mõistlikum, kui tellitaks mitu teost mitmelt kunstnikult.
Kohustuslike kunstihangete tugevus on kahtlemata kunstisse panustamises. Riik toetab ostudega kunstnikke, moodne kunst jõuab sel viisil ka provintsilinnadesse. Haapsalu Wiedemanni kooli laelühtri ümber puhkenud skandaal toimib ka omalaadse haridusprojektina, sest sunnib nii täiskasvanuid kui ka noori mõtlema kunstile, nägema ja märkama loomingu tugevusi ja nõrkusi.
Läänemaa ühisgümnaasiumi kunstihanke võitnud „Lennula” teostus tekitab küsimusi. Kui võidutöö eskiisil olid leedlambid, aga tegelikkuses on tavalised hõõgniidiga pirnid, mis mõjuvad labaselt, tekib paratamatult küsimus, kas kunstnik hoidis teostuselt raha kokku.
Riigihankega ostetud tööl peaks olema omanikujärelevalve, mis kontrollib, kas teostatud töö vastab kvaliteedile. RKASi pressiesindaja sõnul teeb omaniku järelevalvet kunstnik.
Samal ajal on RKAS aga töö omanik ja ka tellija. Seega on ekslik väita, et kunstnik teeb ka omanikujärelevalvet. Keegi ei nõua kunstiteose kontseptsiooni muutmist. Küsimus on selles, kas valgustina töötava moodsa kunstiobjekti praktiline teostus vastab eskiisile.
Viljandi riigigümnaasiumi konkursi võitnud kunstnik arutas seda korduvalt koolijuhtidega. Viljandi koolijuhil oli ülevaade töö valmimisest. Haapsalus on aga RKAS pannud ühisgümnaasiumi seisu, kus tuleb vaikides leppida pakutuga. Kui konkursi žürii teadnuks, et teostus tuleb robustne, oleks ilmselt valitud mõni teine töö.
