MMi esimeste päevade suurim pauk sündis enne pauku. Tänapäeva suurim kergejõustiklane, kroonimata kuningas Usain I ehk Jamaika imesprinter Usain Bolt sööstis 100 meetri finaaljooksus stardipakkudelt minema enne stardipauku.
Tribüünid vakatasid, Bolt ise jooksis inertsist mõned sammud ja taibates, millega oli hakkama saanud, rebis võistlussärgi näo ette. Häbi ja ahastus kui kuum hiidlaine haaras ta oma võimusesse.
Ei kujuta ette, mida võib tunda kuningas, kes on hetkega põrmu paisatud. Ja seda kõike oma lollusest, läbematusest. Selge näide, et kui tahad troonil püsida, ei tohi hetkekski hooletuks muutuda.
Usain Boltis peegeldub tänapäeva maailm, eelkõige selle meelelahutuslik osa. Bolt on kuningas ja narr ühes isikus. Ta ei saaks seda olla, kui publik ei nõuaks. Kergejõustiklastest on ta kõige kallimalt kinnimakstav atleet. Suur osa sellest rahast käiakse välja sellepärast, et peale imeaegade teeb Bolt jooksurajal enne starti ka nägusid. Veiderdab, kuidas jaksab. Kohati tekib kahtlus, kas ta ikka jõuab tasemel hampelmann olla, sest trikid võivad korduma hakata.
Rahvas naudib tema lollitamist. Sellised ongi meie aja väärtushinnangud tippatleetidele. Tänu televisioonile on ta ülemaailmne staar, kelle pisimgi näpuliigutus ei jää märkamatuks.
Tema veiderdamisele on ka vastuseisjaid, autoriteetseim neist on rahvusvahelise olümpiakomitee president Jacques Rogge. Pekingi OMil sarjas härra Rogge Bolti üsna kõvasti, et too ei austa kaasvõistlejaid.
Daegu MMi 100 meetri finaaljooksu eel flirtis Bolt telekaameraga, osutades konkurentidele näpuga, et neist pole talle vastaseid. Hetk hiljem jagasid osutatud omavahel medaleid, Bolt aga tagus ahastades tribüüniseina.
Räägitakse, et harjutusväljakul on jamaikalane vaoshoitud ja keskendunud. Tema kaasmaalased, kes on samuti maailma tippsprinterid, pidid hoopis rohkem veiderdama nagu lahedatele, reggae–poistele ju kohane. Ent niipea kui Bolt ilmub areenile ja telekaamerate ette, saab ta nagu suraka ja algab sõu. Ta oleks nagu kloun, kellel on tsirkuse direktoriga range leping, et publiku meelt peab lahutama.
Näiteks poolfinaaljooksu eel kummardas Bolt stardipakkudele, hingas sügavalt, keskendus, lõi risti ette ja siis… viibutas nimetissõrme taeva poole ehk kõigevägevama suunas: vaata ette, kaitse mu jooksu.
Kas ta oleks nii teinud, kui poleks teadnud, et TV–kaamera püüab selle kinni?
Publik ei taha kivistunud nägudega, ponnistavaid ja higiseid rügajaid, kes oma emotsioone välja ei näita. Lahedad ja lõbusad sportlased on hoopis rohkem meeltmööda. Ometi ei saa nõuda, et nad hampelmanniks muutuksid. Siis kaotab spordivõistlus oma algse mõtte. Kas me aplodeerime tšempionile või hampelmannile? Kumba me rohkem tahame?
Huvitav, kuidas ilmub Usain Bolt peagi MMi areenile, kui algavad 200 meetri eeljooksud? Kindlasti enam mitte narrina. Iseasi, kuidas publik ta vastu võtab.
Kindlasti püütakse temas edasi näha narri. Iseasi, kas Bolt sellega enam nõustub.
Ehk sai ta nüüd meheks, kes tahab olla ainult kuningas. Kuigi mõnikord, kui see valitsemist ei sega, võib ta ka väikese vallatuse teha. Aga ainult väikese.
Aivo Paljasmaa,
ajakirjanik
