Rooside lugu: elu on nagu jooks ühe telefoniposti juurest teise juurde

Kui 1975. aastast haapsallased, Steni muinasjutuvõistluse korraldajad Ants ja Ann Roos oma Niine tänava kolmanda korruse korterist Endla tänava esimese korruse korterisse kolisid, ja kolisid nad sellepärast, et ratastoolis poega Steni oli esimesele korrusele ikka hulga hõlpsam tõsta kui kolmandale, seda enam, et toolis istuja kasvas, istutas Ants Roos Endla tänava maja ette kolm kadakat: ühe endale, ühe abikaasa Annele ja ühe poeg Stenile.

Kõik kolm läksid kasvama, kuigi kadakas, sindrinahk, on teada–tuntud oma kapriisse loomu poolest, ei taha ta igas paigas sugugi juuri alla võtta.

Kadakatega kord juba on sellised imelikud lood.

Rooside omad võtsid juured alla küll ja kasvasid ka, aga lõpuks, esimesena, kuivas ära Antsu põõsas, siis Anne oma.

Steni kadakas kasvab

Steni kadakas kasvab siiani, polegi enam põõsas, rohkem puu, latv kaugelt üle esimese korruse akende.

Ants ja Ann vaatavad aknast igal kevadel, kuidas põõsalind teeb Steni kadakasse pesa.

Sten ise seda ei näe. Pole näinudki. Või kui, siis ehk kuidagi teisiti, 1991. aasta 29. oktoobrist peale, mil ta 21aastaselt otsustas ära minna.

„Kell neli päeval. Siis oli kõik,” ütleb Ants. Samal aastal said Ann ja Ants viiekümneseks. Mõlemal oli juubel.

Aga kadakas kasvab.

„Olen mõelnud, et kuni kestab see kadakas, peab kestma ka Steni muinasjutuvõistlus,“ ütleb Ants Roos.

Seni on Ann ja Ants oma poja Steni mälestuseks korraldanud 21 võistlust, täpselt nii palju (või vähe), kui anti Stenile eluaastaid.

„Mõtlesime, et rohkem kui 21 ei tee. Et iga elatud aasta on muinasjutuvõistlus,” sõnab Ants Roos.

Aga kadakas kasvab ja 22. võistlus kestab ka. Pole mingit põhjust arvata, et põõsalind tuleval kevadel enam ei tule. Ta on ju harjunud.

Pesa on endale teinud ka Steni muinasjutud. Võistluse töist on aastate jooksul ilmunud kogumikud „Merekarbi muinasjutt”, „Maailma parim asi” ja „Muinasjutuline”. Steni oma raamatuid on ilmunud kaks: „Steni muinasjutud” ja „Pääsuemanda jutustus”.
Sajad muinaslood

Sten Roosi nimelisele muinasjutuvõistlusele saadavad lapsed igal aastal paar–kolmsada muinasjuttu. On olnud ka üle neljasaja.

„Seda andis ikka lugeda,” ütleb Ann Roos.

Kõik need muinasjutud, auhinnatud ja auhindamata, on alles. Kastide kaupa reas Rooside korteris. Sildid kõik peal ja võitjadki meeles. Näiteks esimese muinasjutuvõistluse võitja oli praegune Palamuse raamatukogu juhataja Lagle Räga.

Kapi peal on Steni pilt. Ta on seal üsna poisike. 8. klassis või nii.

„Teine on ka,” sõnab Ann ja toob teise kapi pealt teise.

„Selle me raamisime ja panime siis, kui Sten oleks saanud 40aastaseks. Mis me neid pilte ikka peidame. Las olla laua peal,” sõnab Ann.

Ei tihka ju küsida, aga küsin ikka, kui tihti Ants ja Ann Steni peale mõtlevad.

„Iga päev,” vastab Ann. Nüüd juba 43 aastat. Elus ja surmas, ja ei saa öelda, et surm midagi ei muutnud. See muudab alati. Eriti lapse surm.

Steni surmast peale ei ole Roosidel enam jõuluks kuuske. On ainult oks. Ja Ann ütleb, et lennukis mõtleb ta mõnikord, et kukuks lennumasin alla. Siis saaks nad Antsuga koos minna. Ei saagi päris hästi aru, on see võllanali või mitte.

Aga teistel on lapselapsed ja südamesõbrad. „Üle kolmekümnestena uude paika kolinuil,” ütleb Ann, „ei kipu südamesõpru tekkima.” Tuttavaid muidugi on.

Küsin, kas võib öelda, et elati pojale.

„Loomulikult,” sõnab Ants.

Vist samuti elus ja surmas, aga seda ei tihka ma küsida.

Selles, millal Ann ja Ants tuttavaks said, ei ole nad Antsu sõnul leidnud veel konsensust.

„Mina nägin teda Tartus ülikooli klubis 1961. aasta oktoobris. Tema nägi mind vabariigi aastapäeval Tartus Puiestee tänaval 1962. aastal, kui minu kursusevanem abiellus tema kursusekaaslasega,“ ütleb Ants.

Tema õppis siis Eesti põllumajanduse akadeemias maaparandajaks („Kõik Roosid on maaparandajad,” sõnab ta), Ann ülikoolis apteekriks.

„No ja siis ma helistasin talle,” ütleb Ants.

47 aastat tagasi, 1967. aasta veebruaris Elvas Ann ja Ants abiellusid. Koolid olid mõlemal juba läbi, Antsust oli maaparandaja asemel saanud hoopis kutseline sõjaväelane, Ann oli Jõgeval apteeker.

Suvel koliti Kaliningradi oblastisse Ida–Preisimaale, sest Ants sai sinna teenistusse.

„Ann oli ohvitseri naine, nagu nad ikka on: nägi mind päevavalges pühapäeviti. Muidu pimedas läksin, pimedas tulin,” meenutab Ants.

Lootusetu juhtum

1975. aastast elavad Ann ja Ants Haapsalus, sest taheti Eestisse, ja lõpuks saadi ka.

Enne seda, 1970. aasta 6. septembril sündis Tartus Annele ja Antsule poeg Sten, kena, terve tita. Tartus meelega, Ann tuli sünnitamise ajaks vanemate juurde.

„Tahtsime, et lapse sünnitunnistusel oleks Eestimaa,” sõnab Ann.

Võimalik, et see oli viga. Et sünnitusel läks midagi valesti. Aga sellest ei taha Ann rääkida: „Kunagi tahtsime, aga enam ei taha. Öeldakse, et kui laps sureb, siis mingi aja peab saama rääkida, tahetakse rääkida. Aga siis saab see aeg otsa.”

Sündinud tita igatahes oli terve. Mitte keegi ei öelnud, et ei ole terve, et on midagi viga. Aga midagi oli.

Millalgi viieselt hakkas Sten komistama. Ja jooksmisega oli probleeme. Siis vaadati–uuriti. Öeldi, et müopaatia. Progresseeruv lihasdüstroofia. Kõige rohkem lubati Stenile 11–15 aastat. Seda viimast üteldi Haapsalus. Ja et haigus on geneetiline.

„Siis oligi nagu haamriga vastu pead,” sõnab Ants. „Muidugi, inimene ei usu seda. Me püüdsime. Käisime Peterburis, Tsarskoje Selos,” lisab ta.

Moskvast neuroloogia instituudist tulid paberid tagasi, et pole mõtet tulla. Et see on täiesti lootusetu juhtum.

„Trügisime ise, käisime kokku ehk viies–kuues kohas,” sõnab Ann. Igal pool öeldi sama. Lootusetu. Geneetiline.

Sellepärast ei riskinud Ann ja Ants ka rohkem lapsi saada. Öeldi, et pole mingit garantiid, et uus tita oleks terve. Hiljem, kui selgus, et haigus polegi geneetiline, oli juba hilja. Sten oli juba väga haige. Ann ja Ants võitlesid iga päeva eest. Range režiim, massaaž. 90 süsti arstilkäigust arstilkäiguni.

„Põhiliselt vitamiinid, mis tegelikult ei aidanud midagi,” sõnab Ann.

Stenist sai Tartus näidiseksemplar. „Ma saan aru, kui üks kord näidatakse tudengitele, aga kui pidevalt: ema, isa ja laps ei pea vastu,” sõnab Ants.

13aastaselt jäi Sten ratastooli. Esimese ratastooli ehitas Ants Stenile ise. Ratastoole oli siis väga raske saada.

Oma viimased sammud tegi Sten 15aastaselt.

„Tuli niiviisi aegluubis, toetas seina ja ironiseeris: ma tormasin,” ütleb Ants. „Tal oli väga raske. Keha deformeerus, selgroog, aga ta ei kurtnud kunagi. Elasime, käisime igal pool koos. Teatris ja kõik. Nii palju kui vähegi võimalik.”

„Kuidas elada teadmisega, et lapsel on nii vähe aega? Et aeg saab otsa?”

„Me ei mõelnud sellele,” vastab Ants. „Elasime päev korraga. Üksteisega me sellest ei rääkinud. Püüdsime kuidagi sisendada seda, et see ei lõpe. Niiviisi elasimegi.”

„Kas Sten uskus seda? Või teadis ta, et aega ei ole?”

„Ta teadis,” sõnab Ants.

„Parem, kui sellest ei räägiks,” sõnab Ann.

Pärin, kui kaua võttis aega Steni haigusega leppimine. Saab sellega üldse leppida?

„Ei saa,” ütleb Ants. „Arstid ütlesid, et ta muutub debiilseks, ei saa enam rääkida, see teadmine ka, aga ta oli terase mõistusega viimase päevani.”

„Ja kirjutas muinasjutte?”

„Lõpuks enam ei kirjutanud,” sõnab Ants, „aga ta tegeles oma asjadega. Luges palju. „Tuulest viidud” luges ta vene keeles läbi, sest eesti keeles seda ei olnud. Keeltes oli ta andekas. Koolis oli saksa keel, inglise keel oli suus, filmidest ehk. Tal olid sõnaraamatud, teatmeteosed. Kui töölt tulin, siis andis ta mulle ülevaate päevast, päevasündmustest, ajalehtedest, raadiost.”

Sipelgas Si

Muinasjutte hakkas Sten vestma enne kui kirjutama. Antsu vennatütar oli Steniga ühevanune, kaks nädalat oli vahet. Vennatütrele Sten siis pajataski. Ikka loomadest.

Võib–olla oli algus hoopis kirbuturult ostetud ja kapsaks loetud Looduse Kuldraamatu „Sipelgas Si” raamatus.

„See oli sipelgate elust. Seda ta luges, see talle meeldis,” ütleb Ann, „ja ta joonistas jutu maha. Alguses me ei arvanud sellest suurt midagi, aga siis, kui ta juba oli läinud, vaatasime, et taevas, väga hästi joonistas. Missugused sipelgate näoilmed. Kahjuks on neid joonistusi vähe järel.”

Peale piltide lõi Sten „Sipelgas Si’le” ka muusika, lavastas ja mängis maha.

„Üks jupp ühest laulust on alles,” sõnab Ann.

Kui Sten kirjutama hakkas, olid esimesed seiklusjutud: üks perekond, mõmmikud ja kes seal kõik olid. Maja korterite kaupa. Ja nad reisisid tohutult.

Sten arvestas täpselt välja ajavahe, mis kell on parasjagu Austraalias või kus iganes. Kõik pidi olema täpne. Kaugused ja. Ants räägib, kuidas Sten töötas tundide viisi. Süstemaatiliselt.

„Ta oli väga ratsionaalne. Ta ei raisanud aega. Tema ajakava oli väga täpne. Koolis, kui tal oli vaba aega, õppis ta ära, sest kodus oli vaja lugeda, oli vaja lindistada. Oma aega kasutas ta sajaprotsendiliselt.”

Alguses oli raamat

„Kas muinasjutuvõistluse korraldamine oli toimetulek leinaga?”

„Esialgu võistlust ei olnudki. Oli raamat,” ütleb Ants.

Sten suri 1991. aastal. 1992. aastal ilmusid „Steni muinasjutud”. Koolis teasid kõik Steni muinasjutte, klassivendade mõte oligi raamat välja anda. Ja Ann ja Ants siis andsid.

„Mõtlesime, et miks mitte,” sõnab Ants. Viis juttu sai kaante vahele tiraažiga 15 000, illustreeris Edgar Valter, kes oli Steni lemmikkunstnik.

Alguses pidi illustreerima Ants ise, aga siis sõideti, jutud kaasas, Pöörismäele Urvastesse, kuhu Valter oli just kolinud.

Valter lugenud raamatu esimese muinasloo, „Romantilise rebaseisanda” läbi, võtnud suunurgast piibu, muianud ja öelnud: „Ma teen.”

1995. aastal andsid Ann ja Ants osalt eelmise raamatuga teenitud raha eest välja Steni muinasjutu „Pääsuemanda jutustus”. Esimese muinasjutuvõistluse korraldasid Ann ja Ants kahe raamatu vahepeal, 1993. aastal.

„Mõtlesime, mille poolest on Sten nii eriline, et kindlasti on veel neid lapsi, kes kirjutavad, aga ei saa kunagi tunnustust,” sõnab Ants.

Esimesele võistlusele tuli nii palju muinasjutte, et Ann ja Ants said aru: see on täitmata koht. Ja nii ta läks.

Küsin, kas Ann ja Ants on kunagi kahetsenud, et jutuvõistluse käima lükkasid. On see ehk kuidagi nende vastu pööranud. See kuulsuse magus koorem. Või mis iganes.

„Mitte kunagi,” ütleb Ann.

Ants ütleb ka nii.

Ja et nad on võistlust korraldades kohanud väga palju toredaid inimesi, omakasupüüdmatuid. Ainult oma raha eest ei jaksa keegi maksta raekoja saali eest renti (võistluse auhinnatseremoonia on alati Tallinna raekojas), auhindu osta ja… Tort on igal aastal, medalid ja tänukirjad. Et kõik oleks nagu päris, mitte ülejala. Et jääks eluks ajaks meelde.

„Me tahtsime, et lastel oleks midagi samasugust nagu täiskasvanutel, nagu romaanivõistlused ja,” sõnab Ants.

„Steni surm ei murdnud teid. Te olete tegusad ja rõõmsad. Ja te olete koos.”

„Ega me tegelikult nii rõõmsad ole,” ütleb Ann.

Ainus võimalus

„Aga kuidas on tegelikult?”

„Elu on nagu jooks ühe telefoniposti juurest teise juurde, et on mingi eesmärk,” ütleb Ants. „Allaandmine on väga isiklik asi. Ega Eesti vabariigi seadused keela ära surra. See on igavene küsimus. Selle üle võib igavesti arutleda.

Inimestega, kes elavad üle niisuguse kaotuse, võib minna kolme moodi. Ühed murduvadki. Hakkavad jooma. Või lähevad lahku.

Rikkad lähevad reisima, naudivad, et unustada.

Meie ainus võimalus oli midagi teha. Inimesel on vaja teadmist, et ta on kellelegi või millekski vajalik.”

Palun Antsul ja Annel kirjeldada oma tavalist päeva.

„Mina teen hommikul kohvi. Ann võimleb. Mõnikord oleme haiged. Ann teeb iga päev miili Pullapääl. Mis siin ikka, ega midagi erilist ole,” ütleb Ants.

Niisugune elu.

Uurin, mis nõu annaks Ants neile, keda on tabanud ränk kaotus, nii et kogu maailm variseb ühekorraga kokku.

„Seda ei saa ütelda,” ütleb Ants. „See oleneb, kuidas inimene on. Kui tugev. Kuidagi peab edasi elama. Mina maalisin.”

„Kõik ei maali.”

„Ann loeb,” sõnab Ants.

„Mis raamat on pooleli?”

„Lõpetasin just Meelis Friedenthali „Mesilased”,” sõnab Ann, „ja ma tahaksin selle autoriga rääkida.”

Olgu öeldud, et mingi rõõmus raamat see pole.