Liivi Moore — naine, kes tahab kõiki aidata

Liivi Moore on naine, kes töötab Lihulas Lõuna–Läänemaa perekeskuses, mis tegutseb Eesti Kristliku Nelipühi Kiriku Lihula koguduse majas 2010. aastast. Liivit võib pidada keskuse loojaks ja hingeks.

Kui keegi selles kahtlema peaks, siis astugu kooli vastas asuva perekeskuse majja sisse, põigaku kööki ja vaadaku laste kirju ning joonistusi, mis on külmkapi ukse peale magnetiga kinnitatud.

„Aitäh, Liivi, et Sa olemas oled,” seisab seal mitu korda.

Kindlasti on neid rohkem. Kindlasti pole kõik tüki aja jooksul kirjutatud tänukaardid ukse külge pandud, ja kindlasti pole iga tänulik laps oma sõnu üles tähendanud.

On lihtsalt olemas

Keskuse eesmärk on toetada lastega perede toimetulekut: pakub lapsevanematele klubiüritusi, rühmatööd ja koolitust; teeb koostööd Lõuna–Läänemaa koolide, meditsiinitöötajate, politseinikega. Koos käib beebikool.

Perekeskus on paik, kuhu leiab iga päev pärast kooli tee paarkümmend Lihula ja ümbruskonna last.

„Viimasel ajal on isegi rohkem olnud, kolmekümne ligi,“ sõnab Liivi.

Perekeskuses saavad lapsed kõhu tasuta täis süüa, mängida ja lihtsalt olla. Liivi on see, kes toob koolist toidu, kuulab, lepitab, nõustab, õpetab, mängib, teeb käsitööd… On laste jaoks lihtsalt olemas.

Ei saa öelda, et perekeskuse lapsed oleksid vaesed. Neil pole lihtsalt kusagil olla.

„Koolitoit on kell kaksteist, siis on neil trenn kella neljast ja buss läheb kella kuuest. Kust nad süüa saavad? Saavad nad saiakesest, kui see ka oleks, kõhu täis? Ja kus neil on üldse olla? Tänaval? Ma ei kujutaks üldse ette, kui keskust ei oleks. Nad on sellega nii harjunud,” arutleb Liivi.

Igal aastal on mure, kust toitlustamiseks raha saada.

„Toitlustamist ei toeta ju ükski projekt,” sõnab Liivi.

Sest kuigi lastele on toit tasuta, peab perekeskus selle eest maksma. Kulusid aitab katta koguduse pood, mis müüb teise ringi riideid, mööblit ja majapidamiskraami. Sealt tuleb ka Liivi palk.

Liivi ütleb, et perekeskuses käib enim seitsme–kaheksa–aastasi lapsi, kooli pisimaid. On käinud ka lasteaiapõnne ja vanemaid, 16–17aastasi, kes lihtsalt tulevad ja tahavad olla.

Arvutit keskuses ei ole, üks oli, aga see läks katki.

„Ja hea, et ei ole,” ütleb Liivi. „See on väga hea olukord, kui on igav: siis tuleb midagi välja mõelda, ja nad mõtlevadki.”

Telekas on, aga Liivi ütleb, et seda vaatab mõni üksik.

Juhus juhuse otsa

See, et Liivist sai perekeskuse hea haldjas, on ühelt poolt juhus, kõik oleks võinud hoopis teisiti minna, teiselt poolt jälle ei ole ka.

42aastane Liivi on kristlane, juba 21 aastat. Seegi võib olla juhus, aga võib ka mitte olla.

Nelipühi kogudusega ei olnud Liivi lapsepõlvekodu kuidagi seotud. Ema luges küll õhtuti Meie Isa palvet ja see jäi väikesele, emaga ühes toas elanud tüdrukule üsna ruttu meelde. Kirikulaulud jäid ka meelde, olid sellised aeglased ja venivad.

Kui värske ämm Liivi abielupaaride Sõnajalgade kontserdile kutsus, ei tahtnud naine üldse minna, aga ikkagi läks. Siis pidid needsamad Sõnajalad tulema rahvaga kokkusaamisele kultuurimajja, pastorid Tallinnast ka.

Sõnajalad ei tulnudki, aga kooskäimised jäid ja kuidagi jäi ka Liivi seal käima, kuni sai päästetud, nagu usuinimesed ütlevad.

Uurin, mis see tähendab.

Liivi ütleb, et kui ta tollal, 21aastaselt kordas eestpalvet, siis ega ta päris täpselt öeldud sõnadest aru saanud. Aga koduteel korraga mõtles, et oi, ta ju suitsetab, see nüüd küll ei lähe. Ja et pidudel meeldib talle ka käia, see kah nüüd enam ei lähe. Ja nii see läks.

„See on nii, nagu meie mõtted räägivad meiega. Sai selgeks, mis on hea ja mis ei ole. Eks inimene ju muidu ka tea, mis on hea ja mis ei ole, aga tal pole jõudu häid asju teha,” sõnab Liivi.

„Kas koos päästmisega siis tuli ka aitamise soov?” pärin.

Liivi mõtleb.

„Eks me sünni oma andidega siia ellu,” ütleb ta siis.

„Soov aidata oli mul juba lapsena. Mäletan, et klassikaaslastest mõned riputasid ühe poisi stendi konksu otsa. See käis mulle nii hinge pihta. Mäletan, et kui mulle tundus, et kellelegi on ülekohut tehtud, olen ma ikka tahtnud vahele astuda. See on mul sees olnud, aga jõud aidata on tulnud hiljem, kui elu on läinud paremaks, kui ma saan ütelda, et ma ei ole enam vaene.”

„Aga oled sa olnud vaene?” uurin.

„Kindlasti. Kindlasti,” sõnab Liivi.

See oli siis, kui naisel oli üks tütar pisike ja teine sündimas, kui ta üksi jäi, pärast lahutust kõigest vanast end lahti tahtis rebida ja rebis ka: ostis kodukülla Valustesse maja.

See oli üks neist väikestest või suurtest imedest, mis on Liivi elus sündinud.

Liivi isa oli läinud ema juurest ära siis, kui Liivi oli kaheksane, nii et Liivi teab nii seda, mis tunne on olla üksikvanema üksik laps (õde oli 11 aastat vanem), kui ka seda, mis tunne on olla kahe tütre üksikema, sest temagi mees läks ära.

Sünnivad väikesed imed

Lastega üksi jäänud Liivi leidis maja. Omanik oli nõus müüma. Hind oli 20 000 krooni, Liivi meelest mõeldamatu, aga ta mõtles natuke.

Siis ühel heal päeval kutsus ema Virtsus elava isa Liivi ukselukku parandama, sest kedagi teist polnud kutsuda.

„Ema ja isa ei olnud aastaid, mis aastaid, aastakümneid kohtunud,” ütleb Liivi.

Lõppes lukuparandamine sellega, et isa kolis ema juurde tagasi, müüs oma korteri maha ja andis raha Liivile.

Korter müüdi ühe päevaga, kuigi sein oli kuulutusi täis, keegi midagi ei ostnud.

Korteri eest sai pool majaraha. Teise poole maksis Liivi kuu kaupa palgast.

Pangalaenu ta ei saanud, sest palk oli liiga väike, aga maksis. Toimetulekutoetust ka ei saanud, sest ei vastanud tingimustele. Ja maja, mille oli Liivi ostnud, ei olnud midagi erilist, oli vana räämas ja risakil, selle ostmine tundus hullumeelne.

„Nii vaene kui siis, pole ma kunagi olnud,” meenutab Liivi.

Nüüd on maja korda tehtud ja Liivi elab seal koos oma teise abikaasa Philiga, kellega on ta abielus olnud kuus aastat. Phil on pärit Austraaliast.

„See oli ka üks omamoodi lugu,” sõnab Liivi.

Austraaliast Lihulasse

2005. aastal pakkus Tallinna kirik Lihulasse lastetöölist Austraaliast. Kuidagi juhtus nii, et just Liivi pidi Phili vastu võtma, teda majutama, temaga tegelema.

Seda ta tegigi, kuigi ei osanud sõnagi inglise keelt.

Kahe nädala pärast sõitis Phil tagasi Austraaliasse, aga suhtlemine jäi. 2007. aastal otsustas Liivi, et lõpetab suhte. Vahemaa oli üüratu, kõik kirjad tuli lasta tõlkida, Liivi ema jäi haigeks, ise õppis Liivi kahe tütre kõrvalt Tallinna pedagoogilises seminaris sotsiaaltööd.

„Mul oli lihtsalt nii raske selle kõigega toime tulla,” meenutab Liivi.

Siis müüs Phil Austraalias maja ja asjad maha, põletas kõik sillad ja kolis Lihulasse.

2008. aasta 1. jaanuaril abiellusid Liivi ja Phil Liivi ema juures haiglapalatis.

Pärast on Phil öelnud, et kui ta Liivit esimest korda nägi, sai ta kohe aru, et see on tema naine. Ja Liivi sai kuidagi aru, et Phil on tema mees.

„Mis keeles te siis üldse alguses suhtlesite?” küsin.

„Ma ei tea, ma ei mäleta,” sõnab Liivi.

Nüüd oskab ta inglise keelt ise paremini ja Phil õpib eesti keelt, mis on üüratult raske. Esialgu ei meeldinud Philile ka eesti keele kõla.

Töötab Phil Egiptuses, ta on matemaatika ja inglise keele õpetaja. Jõulupühade eel, kui me Liiviga perekeskuses juttu ajame, on Phil paari päeva eest jõudnud Aafrikast koju Lihulasse. Pärin, miks ei tööta Phil õpetajana Eestis.

„Me oleme seda kaalunud,” sõnab Liivi.

Aga Eestis ei ole mõtet.

Kui minna õpetajaks näiteks Tallinna, tuleks üürida elukoht, sõita edasi–tagasi.

„Arvutasime välja, et 200 krooni palgast oleks kätte jäänud,” sõnab Liivi.

Egiptuses ei ole õpetaja palk üüratult kõrge, aga kool maksab kinni korra aastas sõidu koju, elamise rendi ja igapäevase töölesõidu. Nii et mõistlikum on töötada Egiptuses.

„Oled sa õnnelik?” küsin.

„Õnn on kaduv nähtus. Püsiv on rahu Jumalas. Pisikesed imed on minu elus juhtunud, ja siin ma nüüd olen,” ütleb ta.