Kui Haapsalu kunsti- ja muusikakooli direktor Liina Viiret kolmapäeval raamatukogus käis, siis köitis ta pilku Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse” uustrükk. Kuigi koolipõlves loetud, sirutas Viiret käe, sikutas teise osa riiulist välja ja võttis lugeda. Puhtalt ilu pärast.
Või noh, tegelikult siiski mitte ainult. Ilus oli see köide küll, aga Viiretil on kombeks raamatuid üle lugeda. „Tõe ja õiguse” esimese osa võttis ta uuesti ette pärast seda, kui oli filmi ära näinud. „Uuesti lugeda oli tõeline elamus. Soovitan kõigil kohustuslikku kirjandust uuesti lugeda, et leida sealt kihte, millest lapsena aru ei saanud,” ütleb Viiret.
Koolikirjandusest jääb enamasti meelde vaid õpetaja interpretatsioon, mitte lugu ise. „Domineerib täiskasvanu arvamus,” ütleb Viiret. Pole midagi põnevamat, kui koolmeistri kunagised mõtted lõpuks enda omadega asendada.
Pe
