Kohalike valimisteni on jäänud täpselt kuus kuud. See on pikk aeg, mille jooksul Eesti poliitikas võib mõndagi muutuda, kuid mitmetele neist muutustest on ühel või teisel viisil juba hoog sisse lükatud.
Paljudele tuli ootamatult Reformierakonna esimehe ja peaministri Kristen Michali kitsas ringis tehtud otsus sotsiaaldemokraadid valitsusest ära saata. Pigem oleks oodatud, et mingeid vahetusi Toompea koalitsioonis tuleb kohalike valimiste järel. Kuu aega hiljem võib ettevaatlikult hinnata, et Michal tegi just valimisi silmas pidades enda erakonnale kasuliku käigu.
Reformierakonnal ja eriti selle esimehel paistis veebruari seisuga ees seisvat pikk vindumine reitingute madalas keskosas koos piinliku lüüasaamisega oktoobris – Tallinnas ja võibolla isegi Tartus. Politoloog Martin Möldri ühiskonnauuringute instituudi ja Norstati küsitlusel põhinev mudel näitab praegugi, et kohalikes volikogudes üle Eesti osutub võidukaks Isamaa ja Tallinnas võidab Keskerakond.
Teisedki uuringud näitasid Reformierakonnale viletsat toetust, veel madalam oli aga esimehe isiklik populaarsus. Michali diagnoos võis olla lihtne: midagi tuleb kiiresti ja otsustavalt muuta, et anda tegudega märku ebapopulaarsetest maksutõusudest ja rohepöördega kaela sadanud inflatsioonist distantseerumisest ning keskendumisest majanduskasvule ja riigikaitsele. Selleks sobis sotside opositsiooni saatmine suurepäraselt.
Esimesed indikatsioonid tulemustest on Reformierakonnale lootustandvad. Uuringud näitavad lühikeses plaanis toetuse kasvu. Valitsuse sõnumid on kõik suunatud „vana hea” andrusansipliku Reformierakonna kuvandi tagasitoomisele ja need leiavad pärast pikka vasakpoolsete moealgatuste rajal sumpamist palju tähelepanu.
Lisaks on opositsioonis nüüd palju rohkem kakofooniat, kuna sotsiaaldemokraadid pidid väga suure kiirusega ümber orienteeruma veel mõned nädalad varem nende enda eestveetud poliitikate kritiseerimisele, aga vanad opositsioonierakonnad ei soovi neid mõistetavalt omaks võtta. Isamaa roll opositsiooni selge liidrina on vähem nähtav ja sellestki annavad reitingud juba märku.
Ühtlasi on Eesti majandus pärast kolme mõõna-aastat taas elavnemas, vähemalt pika languse baasil ja praegu.
See kõik ei tähenda, et Reformierakond on kohalikel valimistel head tulemust tegemas. Neil ei ole õnnestunud leida Tallinna paremat linnapeakandidaati Pärtel-Peeter Perest, kelle kohta erakonna enda uuringud väidetavalt midagi toredat ei näita. Aga uuringutetagi on selge, et Pere võib küll saada hääli Kalamaja mullis, kuid laiem populaarsus ei tule, vaatamata viimastel kuudel rattateedest eemale hoidmisele. Isegi Lamborghini roolis poseerimine ei aita.
Palju kindlamalt võib end paradoksaalselt tunda Keskerakond. Neil on küll kaelas miljoni euro suurune trahv ja raha seega kampaaniaks pole, aga kampaania on neile ära teinud teised erakonnad. Esiteks põhiseaduse muutmine mittekodanike valimisõiguse äravõtmise
