Laupäeval, 5. oktoobril oli mul Selverisse asja ja muidugi nägin, et see metsariba Rannarootsi keskuse vastas on maha raiutud. Sadakond tihu peenemat mustleppa, sarapuud ja muud võsa oli juba virnastatud, kümmekond tihu mustlepapalki ka.
Et oli puhkepäev, siis masinad seisid ja avanev pilt jättis mulje, et väärikad tammed, kelle sünniaasta oli lähedal Lydia Koidula omale, jäävad püsti ja iluks isamaale. Tõepoolest. Need paarkümmend võimsat tamme oleksid iluks, ehteks ja uhkuseks ükskõik millisele linnale, alevile või pargile Vahemere ja Lapimaa vahel.
et soodas kohas krunt kätte saada pole vaja rohkemat kui ilus muinasjutt õnnest ja paradiisist kokku luuletada ja kõik ametnikud heldivad
No kes sulle krundi annab,kui ei ole mingit plaani.