AASTA KOKKUVÕTE: Metsküla kroonika: kuni on lootust Metskülal, on lootust tervel Eestil

Eestis pole kooli, millele elataks kaasa ja millest oleks kirjutatud nii palju kui väikesest Metskülast, mille Lääneranna vallavolikogu oma 24. märtsi otsusega sulges.

Metsküla kooli kaitseks on pärast Lääneranna vallavolikogu 24. märtsi otsust võtnud sõna luuletaja Kristiina Ehin, pedagoogikateadlane Tiiu Kuurme, kunagine Euroopa inimõiguste ja riigikohtunik Rait Maruste, keeleteadlane Martin Ehala, kunagine haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas, praegune haridus- ja teadusminister Kristina Kallas ning Eesti vabariigi president Alar Karis, kui piirduda kõige tuntumatega.

Tänavu aasta kooliks valitud Metsküla koolijuht Pille Kaisel on 2023. aasta Eesti naise nominent, valitud Eesti Päevalehe saja mõjukaima eestlase ja Postimehe saja näo hulka. ERRi ajakirjanik Joonas Hellerma kutsus ta Eesti kultuurisaadete eliiti kuuluvasse „Plekktrummi“ saatesse. Kohaliku võimu jaoks ei tähenda see midagi. Nii nagu Metsküla võitleb eluõiguse eest, võitleb kohalik võim kompromissitult oma otsuse eest. Vastu nina on saanud haridus ja teadusminister, president ja loomulikult ajakirjandus, kes ei saa aru.

Luuletaja Kristiina Ehin kujutleb, kuidas 2023. aasta Eesti jõululaps istub kinni pandud, aga vabatahtlikkuse valgel tegutsevas Metsküla koolis, ta on koos teistega sunniviisiliselt Lihula kooli arvatud, aga Metsküla kooli sõimes on heinad kuivad ja jõululapsel hea ja soe. „Üle Eesti näevad kõik, et Eesti haridusmaastikul on sündinud uus täht ja Metsküla on praegusel hetkel ka meie kogukonnaliikumise superstaar,“ kirjutab Ehin.

Mõned päevad pärast Lääneranna vallavolikogu 24. märtsi otsust kirjutab kunagine riigikohtunik Rait Maruste järgmist: „Kinni tahetakse panna Metsküla algkool. Sõgedus. Metsküla kool on Lääneranna Bullerby, kogukonna hoitud ja hästi töötav kool, mille üle peaksime uhked olema ja seda toetama.“

Lääneranna vallavanem Ingvar Saare märgib, et saab aru, et Metsküla kool on lapsevanematele südamelähedane. „Aga südamelähedast kooli ei ole meil võimekust ega ka vältimatut vajadust pidada,“ ütleb Saare septembris. Mõned nädalad enne seda nimetab Saare erakonnakaaslane, endine haridus- ja teadusminister Tõnis Lukas Metsküla kooli sulgemisotsust skandaalseks. Veel mõned nädalad enne seda annetab Isamaa suurtoetaja, ärimees Parvel Pruunsild Lääneranna vallale 40 000 eurot, et väidetavalt rahapuuduses kiratsev kohalik omavalitsus saaks pisikest külakooli edasi pidada. Lääneranna vallavolikogu esimees, advokaat Armand Reinmaa hoiatab volinikke korruptsiooni eest. Raha kantakse Pruunsillale tagasi.

„Metsküla kooli juhtum on paljastav õige mitmes mõttes,“ mõtiskleb Postimehes kasvatusteadlane, Tallinna ülikooli õppejõud Tiiu Kuurme. „Paljastus illusioon demokraatiast kui rahva võimust. Erakordse eredusega ilmutas end, mis hoovad on üldse jäänud rahvale oma elu kujundamiseks ning enesekaitseks – omaenese rahvusriigi võimude kuritarvituste eest. Neid hoobasid ei ole. Paljastus kodaniku jõuetus ja võimetus muuta võimu otsuseid, võimu tahtmatus dialoogiks ning ülbus ja karistamatus. Nad ei astu tagasi, kuna ei taha.“

Septembri keskel võtab Lääneranna vallavolikogu vastu lisaeelarve, millega eraldab Lihula mõisa viinaaida renoveerimiseks 275 000 eurot. 2024. aasta eelarve esimeseks lugemiseks on summa kasvanud 400 000ni.

Novembris riputatakse Oidrema bussiootekoja lakke lühter, mis ei huvitaks ühtegi väljaannet, kui tegu poleks väidetavalt rahahädas oleva kohaliku omavalitsusega, mis sulgeb külakoole. Kuu aega enne koolide sulgemisotsust Lihula mõisa lakke riputatud 10 000 eurot maksnud lühter üle-eestilist tähelepanu ei pälvi.

Detsembris tõstab volikogu vallajuhi palka. Saare hakkab saama rohkem kui Haapsalu linnapea: 3500 eurot.

Metsküla kooli pole kohalik omavalitsus nõus pidama isegi siis, kui see oleks tasuta: see ei kuulu suurde pilti. Kooli ei saa lahti teha, sest see on äriregistrist kustutatud, pealegi on saja mõjukama eestlase sekka valitud koolijuht kaotanud usalduse. Saare ei ütle Lääne Elule, miks üle 20aastase staažiga koolijuht enam ei kõlba, aga märgib, et põhjus pole selles, et Kaisel kooli eest seisab. „Kooli eest seismine ei ole usalduse kaotuse põhjus, vaid konkreetsed tegevused pärast töösuhte lõppemist,“ ütleb Saare väidet täpsustamata.

Südamelähedast kooli annetuste, üksteise ja kogukonna toel pidanud Metsküla lapsevanemate jaoks on see olnud aasta täis lootust ja lootusetust, sügavat masendust ja ilmotsatut rõõmu. Nagu sõit Ameerika mägedel, ainult kaalul on rohkem: kaalul on nende laste, aga ka kõikide teiste Eestimaa külalaste tulevik.

Kui palju on Eestis koole, kellele õiguskaitse antakse ja võetakse ja kohtunik käitub nagu riiklik lepitaja, andes lõpmata aega kohaliku omavalitsusega kokku leppida, sest mingil põhjusel ei taha ta otsust teha?

Kui palju on Eestis koolijuhte, kellele ütleb president, klomp kurgus, et ta ei saa aidata? Ütleb hetkel, kui läheduses ei peaks olema ühtegi ajakirjanikku: „Ma teen kõik, mis ma saan, aga ma ei saa midagi lubada.“

Lootusesäde kustubki visinal, sest midagi ei juhtu. Korraks on riik näidanud, et kohaliku võimu jaoks olematu kool on riigi jaoks olemas, aga see on ka kõik. Metsküla kooli kaitseks jõuliselt sõna võtnud ja Eestimaa külakoolidele erirahastuse läbi surunud haridus- ja teadusministergi väsib: riigieelarve käriseb, tuhanded õpetajad nõuavad palka ja ähvardavad streigiga. Küllap ei arvestanud temagi, et kohalik võim ei anna järele, makstagu või peale: toetusmeede, kust saaks raha juba loetud päevade pärast, pole vallavõimu jaoks argument.

„Avalikes aruteludes on Metsküla kooli probleem taandatud peamistele tänast elu liikuma panevatele hoobadele, milleks on raha ja võim,“ kirjutab Kuurme. „Raha osas, et seda ei ole(vat), võimu osas, et seda on jahmatavalt palju. Vahest on aga midagi veel, miks mõnda kooli tuleb hoida kui aaret, kui lootuse andjat.“

Lootus on sõna, mis Metsküla omade suust ikka ja jälle kõlab, nii musta masenduse põhjas kui ka rõõmuhetkedel. See kõlab, kuni nad alla ei anna. Kuni Metsküla lootust ei kaota, on lootust ka Eesti riigil.

„Usun ja loodan, et Läänerannas on koolirahu võimalik, et leitakse lahendus ja ääremaa peredel taastub turvatunne üle kogu Eesti. Ja et ma järgmine kord Lihulast mitte mööda ei pea sõitma…“ kirjutab Valter Parve, Tartu ülikooli Pärnu kolledži õppejõud, veel üks haritlane, kes valutab südant Metsküla kooli pärast.