Vanasõna ütleb, et õnnetus ei hüüa tulles, aga vahel ikka hüüab küll. Hüüab kohe valju häälega. Paraku ei taha me seda kuulda, surume aga kõrvad kinni ja eelistame elada põhimõtte järgi: minuga ju ei juhtu.
Neljapäeval otsis kolm alust vees ja kopter õhust üle poole tunni Topu lahel kaht paadist vette kukkunud inimest. Seekord läks hästi – mõlemad inimesed leiti lõpuks üles ja leiti elusana. Seda küll üsna viimasel minutil, sest vähem kui seitsmekraadises vees inimene väga kaua vastu ei pea.
Kannatanud oleksid leitud kiiremini, kui neil oleks seljas olnud päästevestid, sest erksavärvilised päästevestid paistavad hoopis kaugemalt silma. Millegipärast aga kiputakse arvama, et päästevest on nõrkadele ja tõelised merekarud neid ju ometi ei vaja. Ei vaja nii kaua kuni juhtub õnnetus – seesama õnnetus, mis minuga ju ei juhtu.
Tõsi, seadus merele minnes päästevesti kandmist nõua, vaid piisab sellest, kui päästevahendid on paadis olemas. Reaalses elus on aga kusagil paadipõhjas vedelevat või veel hullem, lukustatud hoiukohas olevat päästevesti õnnetuse korral kätte saada sama hästi kui võimatu. Ja isegi kui vest õnnestub kätte saada, on seda vees olles üsna keeruline selga saada.
Nii nagu merel, kipume saatusega mängima ka maal, näiteks liikluses. Erinevalt päästevesti kandmisest on siin meie vastu isegi seadus, keelates autoroolis kõrvaliste asjadega tegelemise, näiteks telefoniga rääkimise käed-vabad süsteemita. Ometi on nii raske jätta telefonikõnele vastamata või saabuvat sõnumit lugemata, sest on ju põnev. Teame küll, et kõikvõimalik kõrvaltegevus, alates telefoniga rääkimisest kuni autoroolis söömise ja suitsetamiseni, viivad tähelepanu liikluselt kõrvale, aga teeme seda ikka, sest meiega ju ei juhtu. Ei juhtu nii kaua, kuni õnn ühel päeval pöördub…
