Heino Tamm: kas jooksuaeg on juba alanud?

Heino Tamm. Foto: erakogu
Heino Tamm

Tänavu on jällegi üks suur valimiste aasta. Esmalt, juba augustis, üritab riigikogu kaheksandat korda presidenti valida. Praegust poliitilist seisu arvestades on aga üsna tõenäoline, et rahvas saab uue presidendi nime teada alles septembris, kui valiku teeb valimiskogu. Et valimiskogu moodustavad enamjaolt kohalikud poliitikud, lisab see muidugi ka rohkem emotsioone.

Aasta tähtsündmuseks näivad aga kujunevat 17. oktoobril toimuvad kohalike omavalitsuste valimised. Praegused riigikogus esindatud erakonnad peavad neid valimisi ka üheks vaheetapiks enne järgmisi, 2023. aastal toimuvaid riigikogu valimisi. Kohalikud valimised peaksid andma mõninga selguse poliitilistes jõujoontes.

Eelnevad valimiskampaaniad on näidanud, et Haapsalus keskendub poliitika paljuski linnapea institutsioonile ja isikule. Volikogu esimehe roll on siin tagaplaanile surutud. Õhku on jäänud ka küsimus: kas Haapsalu linnapea on eelkõige linna esipoliitik või esiametnik?

Seni on elu näidanud, et Haapsalu linnapea on nii poliitiline kuju kui ka ametkonna juht, kelle volikogu on tööle võtnud ja kes täidab volikogu tellimust. Oodatavate muutuste poolest oleks arusaadavalt ideaalne spetsialistide linnavalitsus, kuhu kaasatakse parimad asjatundjad volikokku pääsenud erakondadest. Nii saaks tasakaalustatud, hästi toimiva ja poliitilisi kaklusi välistava linnavalitsuse. Siiski, praegu ei ole päris apoliitiline linnajuhtimine võimalik.

Küllap märkasite, kui tavatult vara algas seekord kohalikel poliitikutel jooksuaeg. Juba talve selgroo murdumise aegu, küünlapäeval, lükkasid Haapsalu reformierakondlased oma valimisvankri käima.

Nii mõnigi võib mõelda, et küllap tegid „oravad” ilmse valestardi, sest tänini valitseb poliitareenil vaikus, konkurendidki pole veel välja ilmunud. Aga start oli igati määruspärane. Ka koroonaviirus pole suutnud mängureeglitesse muudatusi sisse viia.

Kui meenutada 12 aasta tagust aega, siis ajalugu kordub. Juba tol ajal, samuti valimismaratoni stardis, kirjutas nüüdne reformierakondlasest linnavolikogu liige Lauri Luik oma blogis: „Olles stardis esimesed, on meil paremad võimalused olla võitjapositsioonidel ka finišijoonel”. Ilmselt on suurte kogemustega maratoonar elus nii mõndagi õppinud ja teab, et kaugele viib eestlaslikult stoiline mõtteviis „tasa sõuad, kaugele jõuad”. Eks näis…

Haapsalu linna terviklik areng, mis tugineb igapäevasele nõudlikule linnaelu korraldamisele, vajab sihikindlust ja arukaid otsuseid.

Soovist tuua linna juhtimisse väärikust ja uusi ideid, avalikustas Reformierakonna Haapsalu piirkonna juhatus esmalt linnapeakandidaadi, laiemale hulgale veel tundmatu nime – Roger Tibari.

Nii mõnigi linnakodanik võis nüüd kehitada õlgu ja mõelda, et vaat kus noor ja kogenematu. Ent pole selles midagi tavatut. Nii mõneski linnas ja vallas on noori varemgi julgesti usaldatud ning edutatud. Pole kuulda, et nad hiljem midagi kihva oleksid keeranud. Omavalitsuse juhtimine on eelkõige meeskonnamäng.

Elu on näidanud, et uutel juhtidel on ametisse astudes silmas sära ja pea täis mõtteid. Veelgi enam – kui on elatud üksjagu kodulinnast või -vallast eemal ning jälgitud kõike kaugemalt, kipuvadki ideed linna või valla arendamiseks suured olema. Tuleks tuult tiibadesse soovida, mitte lennuvõimet juba algul kärpida. Olgu ideed kui pöörased tahes, kohalik elu vajab lennukust ja teotahet.

Tahaks meenutada ka praeguse linnapea Urmas Suklese tõusu meeriks. Veidi üle veerand sajandi tagasi oli temagi noormees paremates aastates, kui linna juhtimise vastutuskoorma tundmatu mehena „vanade kalade” käest üle lõi. Polnud temalgi tagataskus midagi tähelepanuväärset, oli vaid pulbitsev energia ja suur tahe, võibolla ka head sõbrad, ning see oli kõik. Nüüd võib ametis olev linnapea aga oma esimese valitsemisperioodi aktivasse tagantjärele sisse kirjutada seesugused Haapsalule olulised maamärgid nagu restaureeritud kuursaal ja raudteejaam, raudteemuuseumi kolimine Tallinnast Haapsallu, linnastaadioni kompleks, Wiedemanni spordihoone ning ujula ehituse algus, kolledž, linna puhastusseadmete ja soojamajanduse tänapäevastamine ning palju muudki tähelepanuväärset. Selle kõige ilusa kõrvale võiks pahupoolele kirjutada ehk vaid Riisipere–Haapsalu rongiliikluse lõpetamisele „kaasaaitamise”.

Uute üritajate puhul võib õhku kerkida küsimus, kas neil ikka on seda jõudu ja tahet murda läbi aastatega juurdunud „vorst vorsti vastu”-valitsemisstiilist. Võtmeküsimuseks kujuneb ju see, kuivõrd kiiresti ja edukalt õnnestub taolist hoiakut murda ning levitada mõtteviisi, et valitseda saab ka teisiti.

Linnale on linnapea isikus hädasti tarvis üht sõnaosavat meest-naist, kes ka õiges suunas mõelda suudab. On vaja kedagi, kes rahva jälle käima tõmbaks, tarvis on sädet edasi liikumiseks. Linnapea peaks olema suuteline vahetama vastuolud koostöö vastu.

Uus linnapea peaks kindlasti olema visioonäär, kel on tahet vaadata kaugemale järgmistest valimistest ning julgust eirata vananenud ja mugavustsoonis sisse harjunud käitumismalle.

Haapsalu ei ole juba ammu saanud välja seisusest, kus linna elanikkond aasta-aastalt väheneb. Enne haldusreformi oli linnajuhtidel vabandav sõnum varnast võtta – linnaelanikud registreerivad end Ridala valda põhjendusega, et seal on toetused suuremad. Aga milles on siis probleem nüüd, kui kaks omavalitsust ühinesid? Ainuüksi möödunud aastaga vähenes Haapsalu linna elanike arv linna gümnaasiumilõpetajate ja nende pereliikmete arvu võrra.

Võikski ju spekuleerida, et kooli lõpetamisel kolivadki gümnaasiumilõpetajad koos pereliikmetega Haapsalust lihtsalt ära. Miks me imestame, et inimesed suunduvad sinna, kus nad näevad oma tuleviku jaoks paremaid võimalusi? Väljarände peatamiseks on vaja, et inimeste kodukoha väärtused oleksid rohkem märgatavad. On tarvis, et ettevõtlik inimene näeks meie piirkonnas toimetamises perspektiivi.

Kõik uus ei ole küll ammu unustatud vana, aga uute valimisprogrammide koostamisel on mõistlik alustada vanadest lubadustest.

Kui vaadata tagasi aastatetaguseid, enne valimisi jagatud lubadusi, siis on näha, et isegi kindel võimul püsimine pole aidanud suurt osa neist täita. Nii mõnigi täitmata lubadus on uuesti välja käidud valimistest valimisteni, ilmses lootuses, et ehk seekord läheb paremini või et ehk valijad ei mäleta aastatetaguseid mesijutte.

Näiteks kergliiklustee rajamise lubadus ümber Väikese viigi on paljusid ammu ära tüüdanud, lubatud on ju palju kordi, aga muna on ikka lõpuks munemata jäänud. Nüüd on see plaan jällegi tulevikku lükatud ja leidnud koha linna arengukava tegevuskavas 2023. aastal. Siin võiks öelda õpetaja Lauri sõnadega: „Kui tervet rehkendust ei jõua, tee pool.” Võib ju arvata, et nüüd laenudest viimase piirini viidud linna rahakott pole võimaldanud seda tööd ette võtta, aga võinuks ju teha ka jupikaupa.

Kõik volikokku kandideerijad võiksid kokku leppida, et hoiduvad hea tavana valimisprogrammide kirja panemisel sellistest ebakonkreetsetest ja mitte millekski kohustavatest sõnadest ja väljenditest nagu „hoiame”, „toetame”, „peame vajalikuks”, „seisame” ja nii edasi. Plaanid peaks olema kirja pandud kindlas kõneviisis ja läbiva sõnana tasuks valida „teeme”. Hea, kui iga plaani juures oleks rahasumma, kui palju selle elluviimine maksab ning mil moel see mõjutab linna eelarvet.

Tavalise linnakodanikuga tuleb rääkida otse ja lihtsalt. Diagrammid, tabelid ja keeruline ametikeel teevad segase olukorra veel segasemaks ja mõjuvad nagu krutskiliste külapoiste tõrvatud tareaknad kiuslikule külatädile, kes veel südapäeval hämaruse üle imestas, et koidab ja koidab, aga valgeks ei lähe…

Kõige tulisemad valdkonnad linna arengu seisukohalt on ettevõtlus ja elukeskkonna arendamine. Linnaplaneering tuleks viia uuele tasemele. Kuna planeerimine on jäänud formaalseks planeeringu koostamiseks, et täita vaid seaduse nõue, ei saa ka linn paraku oma haldussuutlikust tõsta. Alles siis, kui planeerimine muutub juhtimise loomulikuks osaks, muutub planeering ka sisult kasulikuks. Planeerimise eesmärk on ju seada siht tulevikuks. Sihi seadmisel peab alati järgnema tegutsemine. Õnneks näitab praktika, et ärksad, taiplikud, ettevaatavad ja inimestega arvestavad omavalitsusjuhid on Eestis suutnud korda saata palju imesid.

Meenub üks president Lennart Meri välja öeldud mõttekäik: „Kella sees on palju erineva suurusega hammasrattaid, aga me ei osta ju kella nende hammasrataste pärast. Me ostame ta selleks, et aega näha.” Seda mõtet maksaks tähele panna just valimistega seoses. Kui eesmärk pole mitte niivõrd kohaliku elu parandamine, vaid võimule pääsemine iseenesest. Ja miks seda siis tehakse? Kuna võimul olek annab pääsu ka raha liigutamise hoobade juurde, siis on võimulolijate ainuke isiklik huvi võimul püsimine. Ja kui terve valimistevahelise aja on ainus tõeline huvi opositsiooni hukutamine, siis olemegi saanud kella, millel on palju hammasrattaid, kuid mis aega ei näita. Rahvas ei vaja neid hammasrattaid, ta tahab näha õiget aega. Seepärast oleks hädasti tarvis suurendada seda kvaliteetaega.

Valimiste eel ja ajal räägitakse palju sellest, nagu hakkaksime üles ehitama ühtsemat ja ilusamat Eestit. Samas valitakse sellest rääkimiseks vahendid, mis viivad pigem sellele „teisele Eestile”, kus on oluline ära panna ja võidelda.

Spordimaailm on vist parim valdkond toomaks näiteid, kuidas hulk omavahel võistlevaid inimesi üksteist aumehelikult kohtlevad. Tõepoolest – on sealgi ebaausust, kuid püüd on hoida või esile tõsta ausat mängu ja tõelist sportlikkust, mis seisneb sageli ka lihtsalt soorituse ilus, mitte konkreetses tulemuses.

Kõigil sportlastel on kindel soov võita. Neil kõigil on oma treeninguplaan, kuidas saavutada maksimaalset tulemust, ning kõigil on ka oma iseloom ja käitumismaneerid. Kuid konkurentide halvustamist või avalikku mossitamist oma tulemuse üle kohtab harva. Või ka seda, et süüdistatakse teisi oma kehvas tulemuses. Saad seda, mida suudad ja väärt oled. Ausalt.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
9 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
tsiises
3 aastat tagasi

kas nii käibki, leiame ühe lihtsameelse, paneme pildi lehte ja arvame et ongi linnapea valmis. las hakkab enne linnavalituses kojameheks, vaatame kaua indu jätkub üldse tööd teha

\"Laane õlu\"
3 aastat tagasi

Eks see jooksuaeg on üks ettearvamatu aeg. Nüüd koroona ajal peab siis ka teistele ligipääsuteedele, mitte ainult näole, maski ette panema.

elukogemust
3 aastat tagasi

ei asenda lapselik õhin ja pioneeri kogemus, oleme näinud komejanti, mida kogemusteta mõmmiku valimine koos oma õllesõpradega eesti riigile ja rahvale tekitas

mammi
3 aastat tagasi

kas Haapsalu linnapea on eelkõige linna esipoliitik või esiametnik? – ei üht ega teist tegemist on patoloogilise võimuhulluga kelle sõna ei maksa.

Viki
3 aastat tagasi

Väha head mõtted, tänud Heino!
Oleks piisavalt silmi, kõrvu ja mõistust, mis seda nõu kuulda võtaks.

Valdo
3 aastat tagasi

Hea Heino. Tore, et oled asunud toetama noort ja uljast meest. Mina soovitan asjale läheneda tasakaalukalt, sest kogu Eestit iselomustab hetkel koostöövõime puudumine.
Kaunist kevadet soovides Valdo.

urmas
3 aastat tagasi

Head ja õiged mõtted. Aga tegelikult on ju Haapsalul ja meil kõigil päris hästi läinud. Tark ei torma!

Aadu
3 aastat tagasi
Reply to  urmas

Oli eelmine linnapea kunagi ammu noor kui ametisse sai, miks ei või siis uus noor olla. Noorel silmad säravad ja teotahe suur. Vanal mehel silmad juba tuhmid ja teotahe raugenud.

Uimane
3 aastat tagasi
Reply to  Aadu

Ja taskud ka põhjatud ju .