Esmapilgul tundub üllatav, et eestlane annab vabatahtlikult ära tüki oma maast, et riik saaks ehitada kergliiklustee. Tosin maaomanikku Oru vallas aga just niimoodi tegi. Vastutasuks ei võta vald neilt kümne aasta jooksul maamaksu.
Rahaliselt võib see tehing maaomanikule olla isegi kasulik, sest midagi mõistlikku maanteeäärse maaribaga nagunii ette ei võta ja lapikese müük rikkaks ei tee. Küll aga võib jalgrattatee avada maaomanikule uusi võimalusi.
Riik annab tee–ehituseks raha ja teeb maaomanduse asju omavalitsusele delegeerides oma elu pisut lihtsamaks.
Kaotaja näib selles tehingus olevat omavalitsus, kes võtab enda peale lisatööd ja rahalisi kohustusi ning on valmis loobuma maamaksust.
Need väikesed kaotused on aga tühised selle kõrval, kui palju turvalisemaks ja mitmekesisemaks üks kergliiklustee inimeste elu muudab. Maanteeamet räägib jalgrattatee puhul küll ainult turvalisest liiklemisest ega taha kuuldagi, et seda võetakse kui spordirajatist, kuid mis salata — kuni muud pole, on kergliiklustee ka oluline spordirajatis.
Seetõttu väärivad tunnustust inimesed, kes on valmis osast oma omandist kodukoha heaks loobuma, aga ka omavalitsused, kes on kompromissialtid ja teevad tööd, mida nad ehk ei peaks tegema, kui tahaksid juuksekarva lõhki ajada.
