Ma ei suuda kohe kuidagi juba alustatud teemat rahule jätta, sest marjaaja haripunktis satub internetis mulle ikka ja jälle ette erakordselt huvitavaid ja leidlikke nõkse, mida inimesed linnukahjude ärahoidmiseks on katsetanud või kasutavad. Järgnevate naljakate või kummaliste trikkide kasutamiskogemus mul muidugi isiklikult jälle puudub, aga kavatsen need kõik tuleviku tarbeks kõrva taha panna – ehk kulub kunagi marjaks ära.
Üks leidlik kirsikasvataja näiteks kirjutas hiljuti, et on leidnud lõpuks nõksu, mis tema aias tõesti töötab – nimelt asetab ta kirsipuude okstele küülikunahku. Ta peab nimelt küülikuid lihaloomadena, aga tänapäeval on nahkade realiseerimisega teadagi päris keeruline, sellepärast jäävad need koju seisma. Kuid kui need kompsudena okste külge siduda, pidi eemalt jääma mulje, et kassid on puu otsas, ja kass on lindudele absoluutselt arvestatav looduslik vaenlane, kelle lähedusse nad maanduda ei julge. See naine väidab, et nüüd on tema kirsid lõpuks rahule jäetud.
Ma ei küsinud temalt, kas ta ka aeg-ajalt nende nahkade asukohta muudab, aga vist oleksin pidanud. Seda ta aga tolles vestluslõimes nimetas, et paneb nahad puu otsa siis, kui kirsid värvuma hakkavad, ja koristab need ära, kui marjad korjatud.
Üks meessoost aiapidaja aga pani üles fotosid selle kohta, kuidas tema kasutab maguskirsipuude otsas lindude peletamiseks mängumadusid. Ikka neid pehmest ja painduvast kummitaolisest materjalist mängu-usse, mis üsna loomutruud välja näevad ja mida minu senise kogemuse põhjal kasutavad veidi suuremad lapsed põhiliselt teiste inimeste ehmatamiseks. Fotod, millel need mängumaod olid kunstipäraste loogetega puuokstele roomama sätitud, tundusid igatahes üpris veenvad ning seetõttu ma tõesti usun mehe kinnitust, et linnud neid kardavad.
Peale marjasaaki hävitavate lindude ollakse aga hädas veel kartulimaad laastavate metssigade, noorte viljapuude tüvesid närivate jäneste ja köögiviljaaedu või külmal ajal ilupuid ja -põõsaid rüüstavate metskitsedega, harvem ka rebaste, kährikute ja karudega. Nende viimaste eemalhoidmiseks ei olegi mulle vaimukaid ettepanekuid silma jäänud, aga metssigade ja kitsede tõrjeks on küll kasutatud mitmekesiseid nippe, mis teinekord tunduvad olevat ka folkloorist pärit.
Patareidega öösel õue mängima jäetud raadiot olen juba varem nimetanud. Kuid samamoodi olen mitmest kohast kuulnud soovitust kitsede ja metssigade eemalhoidmiseks kasutada terves loomariigis tuntud piirimärki – uriini. Sel eesmärgil on soovitatud pissil käia krundi või aia piiridel. Mõnevõrra mõjuvam pidada olema uriinis leotatud riideribade sidumine krundi või põllu piirile puuokste, põõsaste või tokkide külge. Pärast suuremat vihma või lihtsalt mõne nädalakese möödudes olevat aga vaja lõhnasignaali uuendada. See tundub huvitav, aga ma pole metsloomade teemal veel nii meeleheitele sattunud, et viitsiks sellega vaeva hakata nägema.
Mul käivad siin kitsed küll, ausalt öeldes üsna õue allgi. Nende magamiskoht jääb oja äärde põlluserva 60–80 meetri kaugusele mu köögiviljamaast ja sageli jalutavad nad mööda üsna peenramaa äärt, aga mu kapsaid või porgandeid rappima pole nad igatahes tulnud. Võimalik, et on selgeks saanud, kustmaalt meie raadiopiire koerad kinni hoiab, ja toimetavad selle tõttu nõnda.
Jänesed on aga ses küsimuses õppimisvõimetud ja nendega ei aitagi muud kui noortele puutüvedele enne talve peenema silmaga metallvõrgust toru ümber keerata. Muidugi on müügil ka spetsiaalsed tüvekaitsed, millega on lihtsam toimetada, aga kui noori puid on terve hulk, tuleb rull peenemat aiavõrku ikkagi odavam.
Paljud kaitsevad oma puid kitsede ja jäneste eest ka verejahuga – kas pintseldavad sellega puutüvesid või immutavad selle vesilahuses puu ümber seotavaid kaltse. Aga siis peab meeles olema sedagi protseduuri talve jooksul korrata. Võrguga on lihtsam: sügisel paned ja unustad, suve hakul võtad ära.