Kaks kõige mõtlemapanevamat küsimust, mis mulle seekordse võidupüha eel esitati, kõlasid järgmiselt: mida arvata arusaamatustest välisministeeriumi personalipoliitika vallas ja mis saab raudteemagistraalist Rail Baltic?
Igasugune personalipoliitika on ühtlasi ka poliitika süsteemi juhtimises ehk öeldes maakeeles: meediasse jõudnud sekeldused välisministeeriumis kui rahvusvahelises ametkonnas kajastavad olukorda kogu ministeeriumi töös ja järelikult ka valitsuskoalitsioonis ning terves välissuhtluses. Kuna välissuhtlus ei ole ilmaski ühepoolne, mõjutavad need sekeldused Eesti riigi asjaajamist nii teiste kui ka kolmandate riikidega ja meie koostööd muu maailmaga rahvusvahelistes organisatsioonides. Nonde sekelduste temperatuur või rõhk peab olema kriitiliselt kõrge, kui seisukohavõtud, meeldetuletused, ettekanded, ringkirjad ja tegevuskavad ei liigu „maja sees” enam korrakohaselt, vaid tuuakse lagedale ajakirjanduse kaudu läbi nende saladuste, mis on ajakirjandusele loomuomased. Et asjakäik on nii „kaugele” jõudnud, on see fakt.
Eesti ei ole nii rikas, et me suudaksime riigi nimel volitatud isikutega katta suhtlusvõrgustikuga tervet maakera. Ärme räägimegi tingimata just välissuhetest, ka Eestis endas on rohkem kui küllalt neid siseriiklikke nurgataguseid, mis on isegi elementaarteenuste tasemel täielikud pärapõrgud. Kas see mujal on teisiti? Sõltub paikkonnast nagu sellestki, mis on vastavas kohas tunnistatud pikaajaliseks prioriteediks (selle sõna õiges tähenduses saab prioriteete olla igas paigas ja igas sektoris kõigest üks. Niipea, kui neid on mitu, tekib nihestatud konkurents). Siseriiklikult peaksin ma Eestis prioriteediks seesmise kommunikatsioonivõrgustiku arendamist ja hooldamist avaramas ruumis kui e-Eesti kandevõime. „Avaram ruum” on näiteks kanalisatsioon või energeetiline turvalisus kütuse, soojuse ja elektrivarustuse vallas. Tartus õnnestus mul alles viiendal katsel saada kätte mees, kellel oli ettevõtlusregistri järgi registreeritud luba parandada kanalisatsioonikonstruktsiooni köögis, aga kui ta lõpuks saabus, täitis kogu meie korterit paks sumu piiritusveini haisu ja see sisenes esikusse veel enne, kui talle järgnes mees ise. Niisugune on argipäev, mitte lipud vardas ja inimesed peoriietes!
