Haapsalu kunstikooli õpetaja Indrek Jets on lastele kunstitarkuste jagamise kõrval tegelenud paljude muude asjadega. Aprilli alguses tähistas ta oma esimest juubelit.
Õigupoolest juubeli tähistamist kui sellist ei olnudki, sest koroonaviirus ja eriolukord on ajale oma pitseri vajutanud. Nii möödubki suur osa Jetsi päevast arvuti taga, sest kunstikool – nagu ülejäänud koolidki – on praegu koduõppel ja õpilasi tuleb juhendada arvutiekraani kaudu. „Eks ta on natuke keerulisem,” tõdes Jets.
Tema sõnul saab paljusid asju kenasti teha ka kodus – õpetaja jagab ülesandeid ja õpilased saadavad tehtud töödest pildi. Kõike siiski ei saa. Näiteks ei saa panna õpilasi ühte ja sama füüsiliselt silma all olevat asja joonistama ning veelgi keerulisem on õpetada vormiõpetust, kus seni on kesksel kohal olnud keraamika. „Ei saa ju eeldada, et inimestel kodus savi on,” ütles Jets.
Nii ongi õpetaja andnud õpilastele ülesande teha savi asemel midagi paberist või kasutada hoopis 3D-modelleerimisprogrammi. Praegune aeg muidugi soosibki arvutilahenduste proovimist. Vabavaralise modelleerimisprogrammi katsetamine oli Jetsil mõttes mõlkunud juba paar-kolm aastat, kuid seni polnud selle ette võtmiseks õiget põhjust. Nüüd oli põhjus ja lapsukesed, nagu Jets oma õpilasi nimetab, on selle kasutamises ka edukad olnud.
Kui uute ülesannete väljamõtlemine õpetajatele suuremat muret ei valmista, siis tunduvalt keerulisem on Jetsi sõnul mobiliseerida õpilasi neid ülesandeid täitma. Tavalisse kunstikooli tundi tulevad ju õpilased kohale ja seal tehakse koos tööd, kodus aga võib olla kõikvõimalikke segajaid. „Näiteks tavakooli õppimisega on häda või segavad väike õde või vend, või ütleb ema või isa, et vii pesu või prügiämber välja. Mis iganes võib ette tulla,” rääkis Jets.
Jetsile meeldib kunstikoolis õpetada. Ta on kunsti õpetanud ka tavakoolis, kuid kunstikooli ja tavakooli kunstiõpetust eristab see, et kunstikooli tulevad lapsed, kes tõesti tahavad kunstiga tegelda.
„Muidugi on ka kunstikoolis, eriti väiksemate laste hulgas neid, keda vanemad sinna panevad,” rääkis Jets. Ta meenutas ühte väikest poissi, kes puges tunnis ahju vahele, et ei peaks joonistama või maalima hakkama. Poiss igatses hoopis maadlustrenni, aga ema arvas millegipärast teisiti. „Ega ta kaua ei jaksanud ja lõpuks läks vist ikka maadlustrenni,” lisas Jets.
Innukamad õpilased aga kipuvad kooli ka vaheajal. „Olen isegi käinud vaheajal õpilastega koolis, et nad saaksid maalida, kui nad nii väga tahavad,” rääkis Jets.
Paarikümne aasta pikkuse õpetajatöö jooksul on Jetsi õpilaste seast sirgunud mitmeid, kes endale kunstnikuna nime on teinud. Näiteks Elis Saareväli, kes nüüdseks on samuti kunstikooli õpetaja ja ühtlasi Jetsi elukaaslane, kunstiõpetaja Karel Rahu, samuti Eesti kunstiakadeemia õppejõud ja metallikunstnik Urmas Lüüs, filmikunstnikuna on kõrge lennu teinud Matis Mäesalu, disainivaldkonnas tegev Triin Heimann, sepakunstile käe andnud Ramon Tohver.
Kunstikooli õpetama tuli Jets, kui õppis veel Tallinna pedagoogilises ülikoolis viimasel kursusel.
See, et temast sai kunstiõpetaja, on mõneti isegi üllatav, sest kooli ajal enamasti väga headele hinnetele õppinud Jets sai oma esimesed kolmed algklassides just kunstiõpetuses. Kui samas koolis eesti keele õpetajana töötanud ema klassijuhatajalt uurinud, et kuidas lapsel läheb, vastanud viimane, et enamasti Indrekul kõik asjad lähevad, aga vaat see kunst väga ei lähe.
Kui 4. klassis tulid aineõpetajad ja kunstitunde hakkas andma Mai Aavasalu, oli Jetsi ema ka temalt mureliku näoga uurinud, et kas poisil on kunstis asi ikka väga hull, mille peale Aavasalu olla vastanud, et pole siin väga hullu midagi.
Aavasalu alustas kooli juures ka keraamikaringiga – kooli toonane direktor Lembitu Varblane oli kunstiklassi toonud kotitäie savi ja öelnud, et hakatagu aga tegema. Hakatigi. „See oli tore ja keraamikaringis oli ka väga tore seltskond: Ignas Andres, Allan Jaarma, Tiina Leesik,” meenutas Jets.
Kui koolis kunstiõpetus eraldi ainena lõppema hakkas, otsustas Jets oma peaga, et läheb kunstikooli katsetele. „Ema ei öelnud küll midagi, aga ta oli üsna skeptiline olnud,” rääkis Jets.
Endalegi üllatuseks sai Jets kunstikooli sisse, kuigi katsetel tuli joonistada lilli, mis talle kohe üldse ei meeldinud. „Lilled on nii segase vormiga asi. Mulle meeldis siis ja meeldib praegugi, kui asjadel on mingi selgelt hoomatav vorm,” ütles Jets. „Lilledest meeldivad mulle endiselt näiteks iirised, mida vaadates saad vormist aru, või tulp. Aga näiteks krüsanteem – see on ju mingi segadus.”
Pärast keskkooli oli Jetsi esimene mõte minna kunstiülikooli arhitektuuri õppima, kuid esimesel katsel ta sisse ei saanud ja teisele katsele enam ei läinud. „Arvasin, et kui jälle sisse ei saa, hakkan endast halvasti arvama,” ütles ta. Nii langeski valik kunstiõpetaja erialale.
Kunsti kõrval on Jetsi huvialade hulka mahtunud ka ajalugu, eriti arheoloogia ja viikingiaeg. Oma doktoritöögi kirjutas ta hoopis Tallinna ülikooli ajaloo osakonnas teemal, mis jääb kuhugi arheoloogia ja kunstiajaloo piirimaale – „Skandinaaviapärane ornamentika Eesti arheoloogilises leiumaterjalis”.
Jetsi sõnul piirdusid tema sügavamad ajalooteadmised doktoriõppesse astumiseni peamiselt ülikooli ajal kuulatud Einar Laigna keskaja loengutega. Jetsi paeluvad mitte sõjad ja poliitilised sündmused, mida koolis õpetatakse, vaid just omaaegsete inimeste maailmatunnetus ja mõttemaailm: „Huvitav on mõelda, kuidas maailma tajumine või nägemine on aegade jooksul muutunud.”
Oma doktoritöös uuris Jets Eesti arheoloogilist leiumaterjali ja neil leiduvat skandinaaviapärast ornamenti. „Meie leiumaterjal on peamiselt 11. sajandist ja seal kohtab enamasti viikingikunsti kõige hilisemaid, Urnesi ja Ringerike stiili,” rääkis ta.
Jetsi sõnul huvitas just viikingiaeg teda juba varem ja see huvi on väljendunud skandinaaviapäraste nikerduste, ehtete ja relvade valmistamisest kuni viikingipaadi ehitamiseni.
Tõsisemalt hakkas Jets viikingiajaga tegelema 1990. aastate lõpus, kui sattus ajaloo taaskehastajate seltskonda. Taaskehastamine tähendab, et uuritakse arheoloogilisi leide, tehakse neist rekonstruktsioone ja püütakse tuhat aastat tagasi elanud inimeste mõttemaailma sisse elada. Käsitöö kõrval haaras Jetsi ka viikingite võitluskunst. „Arheoloog Jaak Mäll ütleb selle kohta, et raudlattidega pekstakse üksteisel piki päid,” muigas ta. Rahuliku ja võibolla isegi flegmaatilise olemisega Jetsi on küll esmapilgul keeruline viikingisõdalasena ette kujutada, aga ta ise ütleb, et see on olnud psühholoogiliselt väga kasulik.
Võitlused, mis taaskehastajate kokkusaamistel maha peetakse, pole Jetsi sõnul mingi teater, kus ette on kokku lepitud, kes võidab ja kes kaotab, vaid igaüks võitleb ihu ja hingega ning tulemus on just selline, nagu võitluse käigus kujuneb. Muidugi järgitakse võideldes turvareegleid – kasutatavad relvad on nürid ja on teatud löögid, mida ei tehta.
Võitluse juurde kuulub ajastutruu rõivastus ja relvastus, mis tugineb nii palju kui võimalik kohalikule arheoloogilisele leiumaterjalile. Jetsi sõnul ei püüta lahingutes kehastada kedagi suurt ja võõrast, vaid ikka kohalikke sõdalasi, kes 11.–12. sajandil siin ringi võisid mütata.
Haapsaluski loodi viikingiklubi Rothelewik, mille tegevus on praeguseks tagasihoidlikuks jäänud ja võitlustrenne huviliste vähesuse tõttu enam ei tehta. Käsitööd nikerdab Jets aga edasi teha.
Kui koroonakriis nüüd oma karvast kätte vahele ei pane, saab sügisel Jetsi loomingut näha Tallinnas A-galeriis, mis on üks paremaid ehtegaleriisid Eestis. Näituse kuraator on Jetsi endine õpilane Urmas Lüüs. Näitusel väljas olevate ehete enamik on inspiratsiooni saanud muinasajast.
Ehteid teeb Jets enda sõnul oma lõbuks ja nende müügiga pole ta tegelenud. „Mõnes mõttes oleks hea neid asju natuke müüa, aga ma olen kehv mänedžer olnud. Teen asju rohkem sellepärast, et mulle meeldib,” rääkis ta.
Jetsi elukaaslane Elis Saareväli lisas vahele, et tal on väga hea meel, et mees end lõpuks kokku võttis ja näituse teeb. „Minu meelest pole ta seda varem teinud sellepärast, et tal on olnud nii palju erinevaid huvisid ja ta pole saanud ühele asjale keskenduda,” ütles ta. „Ma olen väga rõõmus, et ta ükskord oma loomingut näitab.”
Õigupoolest on A-galerii näitus Jetsile esimene isikunäitus, kuigi tema üksikuid töid – peamiselt keraamikat, aga ka muud – on varemgi näitustel olnud ning lisaks kohtab tema valmistatud esemeid nii mõnegi muuseumi ekspositsioonis.
Üks meeldejäävamaid näitusi, kus Jets on osalenud, jääb aga 1980. aastate lõppu, kui äsja keskkooli lõpetanud, anarhistlikust ja šokeerivast Dada manifestist vaimustunud ning punk- ja metal-muusikat kuulav Jets Jaan Kelneri eestvedamisel koos koolivendadega toonases kunstikooli saalis näituse tegi. „See polnud kindlasti mitte väljapeetud näitus, vaid noorukite metsik eneseväljendus selge püüuga šokeerida. See oli mõnes mõttes äkilisem ja jõhkramgi kui mõni Haapsalu linnagaleriis publikut šokeerinud näitus,” ütles Jets.
Keskkooli lõpuaega jääb ka koos koolivendadega isa arhailise üleskeeratava kaameraga filmikeste tegemine. „Kui Jaan Kelneril tehtud filmides olid mingid otsesed teemad, siis meie läksime lihtsalt välja ja hakkasime midagi tegema. Näiteks tegime Paralepa rannas happening’i,” rääkis Jets. Filmidele lisas võlu seegi, et aegunud filmilindil mõned värvid ilmusid ja mõned mitte.
Jetsi sõnul on kunstis šokeerimisel eesmärk lükata inimesed nende harjumuspärasest ümbrusest välja. Nüüd, 30 aastat pärast kunstikooli toonast direktrissi vapustanud näitust hiljem, on Jets oma vaateid revideerinud: „Vanas eas ma šokeerimise avardavasse mõjusse nii palju ei usugi. Nooremana see mulle väga meeldis ja arvasin, et kui inimesi ehmatada, läheb maailm võibolla paremaks. Aga nüüd ma arvan, et ikka ei lähe. Võib juhtuda, et inimesed sulguvad veel enam oma eelarvamustesse.”
Küsimusele, kas äsja kuuendasse kümnendisse astunud Jets tunneb end siis vanana, vastas ta: „Mäletan, et kui olin 40 saanud, olin natuke nukker, aga nüüd ma juba teadsin, et see nii läheb. Mõnes mõttes tahaks uskuda, et aeg ikka veel kestab ja pole allakäiku.”
Indrek Jets
Sündinud 6. aprillil 1970 Haapsalus.
Õppinud Haapsalu 8klassilises koolis ja Haapsalu I keskkoolis, mille lõpetas 1988. Selle kõrvalt käis Haapsalu kunstikoolis.
1995. aastal lõpetas Tallinna pedagoogilise ülikooli.
1994. aastast Haapsalu kunstikooli õpetaja.
2013 kaitses Tallinna ülikooli ajaloo instituudi juures doktoritöö „Lahingu maod. Skandinaavia 9.–11. sajandi kunstistiilid Eesti arheoloogilistel leidudel”.
Juhendajad Kersti Markus ja Marika Mägi.
Käind ikka sõjaväes ka ära nagu meie poisid kõik.