Reedel, 13. märtsil saime teate, et esmaspäevast, 16. märtsist suletakse kaheks nädalaks kõik koolid.
Pidasime poistega eelmise päeva treeningul plaani teha reedene trenn kindlasti õues, sest ilm oli hea. Enne seda tuli vedada tühjaks Lihula vana spordimaja treeneriruum, et jalgpalli ja kergejõustiku töövahendid uutesse panipaikadesse tassida. Poisid olid kenasti abiks, kuid treeningud jäid sel päeval ära, sest oli tunne, justkui valmistuks mingiks eriliseks ajaks. Just niisuguseks on see aeg ka kujunenud.
Kahest nädalast on saanud juba terve kuu, erikolukord kestab veel kindlasti 1. maini ja ilmselt pikendab valitsus seda veelgi. Kogu sporditöö jäi hoobilt seisma. Kogu senine elu jäi hoobilt seisma, kehtisid vaid ranged reeglid, mis olid seatud viiruse levitamise peatamiseks. Lastele on möödunud kuu olnud väga keeruline. Loodan, et koos vanematega on jõutud rattaga sõita, looduses joosta või jalutada.
Kui eriolukorrast oli möödas nädal, käisin ka staadionil. Nädala jooksul oli seal toimunud päris palju keelatut, oli mängitud palli. Vedasin väravad taas väljakult ära; hilisem keeldude-reeglite rangem kehtestamine on meie noortele kenasti mõjunud. Mitte keegi ei tohi mitte mingis grupis staadionil spordiga tegeleda. Peab jälgima rangelt 2 + 2 reeglit. Sportida tohib ainult metsaradadel ja parkides.
Lõuna-Läänemaa jalgpalliklubi U16 meeskonnal on käsil juba neljas iseseisev treeningnädal. Kõik jalgpallurid peavad päevikut, kuhu märgitakse iga trenni kohta info – selleks on siis enesetunne treeningu ajal, mida täpselt tehti, kuidas kõikide ülesannetega hakkama saadi. Kindlasti tuleb ette, et mõni treening jääb vahele. Ka see tuleb päevikusse kirja panna. Ära jäänud trenn on ka treeningtsükli osa ja täiesti normaalne ja arusaadav.
U16 meeskond valmistub Eesti noorte 2020. aasta meistrivõistlusteks. Esimene mäng pidi toimuma juba eelmisel reedel, 10. aprillil Lihulas Raasiku FC Jokeri meeskonnaga. Millal, kas ja kuidas aga Eesti meistrivõistlused sellel aastal toimuvad, ei oska jalgpalliliit veel öelda. Otsus tuleb ilmselt peatselt.
Taoline aeg on just 13–15aastaste poiste jaoks parimaks ajaks ja võimaluseks enese sisse vaatamiseks. Seda on väga halb ja paha öelda, aga sellisel ajal on see vaat et ainus võimalus. Õpilase ja treeneri töösuhe on praegu ebanormaalne, sest ei näe silmast silma. Kommunikatsioon oleks justkui matemaatikatund, kui õpetaja on kordidoris ja lapsed kinnises klassis. Kindlasti tuleks hea õpetaja sellest välja. Samuti peavad head, just vaimselt tugevad jalgpallurid nagu meil ja ka treener ise sellest olukorrast tugevamana välja tulema. See on suurepärane õppimise koht.
Praegu saab noor sportlane hinnata oma keha, oma vaimu, oma suutlikkust. Esitada endale ise küsimused, leida neile vastused. Vaadata treeningut kui protsessi hoopis teise nurga alt. Mõtestada see sajaks killuks ja pärast jälle see mosaiik kokku panna. Leida kokkupanemisel õige lahendus; kui ei sobi, proovida seda üha uuesti ja uuesti. Tavapärane igapäevane treeningtöö ei ole ju tegelikult midagi muud kui kiirustamine. Tunnid läbi, kähku trenni, siis kähku koju, või bussile, või muusse ringi. Kas noor sportlane suudab kiires elutempos, kus kodus peab ju leidma aega ka järgmise päeva koolitükkideks, veel möödunud trennile tagasi mõelda? Kahtlen. Kas laps ja lapsevanem räägivad kodus piisavalt möödunud päevast? Kas laps ja vanem saavad teineteiselt tuge, et kõik oleks ikka parem? Kas liigne kiirustamine ei ohusta seda? Järgmisel hommikul tõused, sööd putru ja kiirustad jälle kooli, ning jälle algab uus ring otsast peale.
Millal sa avastad enese – et sa oled tegelikult sportlane, et sul on väärtus? Millal sa naudid lapsepõlve? Et sa tegeled millegagi, mis läheb korda ka paljudele teistele. Just nüüd on aeg, nüüd on selleks võimalus. On võimalus mõelda. Tarkade sportlaste omamine on suur väärtus. See on alati olnud meie klubi üks põhilisi filosoofiaid. See on kõik need aastakümned nii olnud. Meie noored on alati hästi õppinud, olnud korraliku käitumisega. Kui mujale lennanud, siis seal ka hästi hakkama saanud.
Kergejõustikutrenni lapsed ja nooremad jalgpallurid peavad samamoodi trennipäevikut. Rattasõit, sörkjooks, vanematega jalutamine on ikka need tegevused, mida saab harrastada. Kui iga päev teha 20 kätekõverdust ning sama palju kõhu- ja seljalihaste harjutusi või sõita mitmeid kilomeetreid rattaga, on see juba tubli saavutus. Ja kui taas koos treenima asume, on nägemisrõõm suur.
Paljud võistlused on ära jäänud. See on ju sellises olukorras mõistetav. Eriolukorra kehtestamisest kuni aprilli lõpuni jääb meie lastel teistega mõõtu võtmata 12 jalgpalli- ja kergejõustikuvõistlusel. Kindlasti jääb ära veel terve hulk Lõuna-Läänemaa traditsioonilisi spordivõistlusi.
Kui mõelda globaalsemalt, siis kogu spordielu ja terve elu, kogu tegevus maailmas ja Eestis on saanud ju hävitava löögi. Sport seisab. Euroopa jalgpalliliigad seisavad või ei tea, kuidas edasi minna, spordivõistlused on edasi lükatud või ära jäetud. Samas tekitab selline olukord tahes-tahtmata mõtteid. Kas see, milles ülirikkad klubid elasid, oligi üks mull, mis pidi kunagi lõhkema? Kui jah, siis kes või mis selle lõhkema pani? Kogu sport, profisport on ju üle makstud. Ei ole mõeldav, et keegi jalgpallur Hispaaniast või Inglismaalt teenib nii palju raha, et ta isegi ei tea, kui palju tal seda on. Teise sama palju teenib ta aga veel selle eest, kui võtab mingi toote kätte ja näitab seda. See on ju tegelikult absurd. Ei ole võimalik, et keegi Itaalia liiga tipp on oma mängutasemelt oma Eesti tippliiga kolleegist nii palju üle, kui seda näitab kahe jalgpalluri erinev palganumber. See lihtsalt ei ole võimalik. Kas sellised käärid, ebaausus, võltsus ja suur mängurlus ongi viinud nüüd selleni?
Miks pidi sellele tähelepanu viima surmav viirus, mis laastab praegu kogu maailma? Kas saab kõik samamoodi jätkuda? Arvan, et me leiame end maailmas, kus paljud väärtushinnangud ja tõekspidamised tuleb kardinaalselt üle vaadata.
