Välgatab messing ja väepealiku sõrmustatud käe viipe peale rebitakse vaenlasil rinnust kivised südamed, kuus julma näoga peletist vaatavad seda parastavalt pealt. Ekraanilt heljub ruumi neiu, kelle süda on täis armastust, tema haldjalik laul juhib paberile püütud lääbakil talutarede manu. Öökull kootud metsas koputab diagrammide abil inimeste südametunnistusele, targaks arvatud lind suunab meid putuktoidu poole, piieldes ise põlastavalt röstkilke täis kaussi. No muidugi, tema juba hiirte söömisest ei loobu! Virna laotud kommikarpidele kleebib valge daam marke peale ja lisab mõnele ööviiulioksakese, raamatud soputavad lehti kohevile nagu vaud sabasulgi. Räbaldunud voodilinade pundar ja ekraanid eraldavad ilmsiilma ulmsiilmast. Või vastupidi, ühendavad neid nagu portaalid ulmefilmis. Nii see läheb, kui õhtul näitusel käia. Lõpuks ei teegi vahet, mis päriselt, mis unenäos nähtud.
Haapsalu kunstikooli 40. sünnipäeva puhul avati maja kolmes galeriis vilistlastööde näitus. Need eri aegadel lõpetanud, keda sai kokku – ennäe – juhtumisi 40, on ka praegu loomevallas tegusad. Kokku on Haapsalu kunstikool saatnud teele 36 lennu 268 lõpetajat. Näitus annab omal kombel aru kooli tehtud tööst. Mis siis vaatajale pakutakse? Ei hakka varjama, et mõne ergema või kummastavama mulje edastamise eesmärk on õhutada kuni 21. detsembrini kestvat näitust külastama.
