Ahto Lobjakas: tagurpidi Tiibet

Ahto Lobjakas. Foto: arhiiv
Ahto Lobjakas. Foto: arhiiv

Rahvusäärmuslastest võimuvõtjate eksperimendid Eesti valitsuses on saanud võimalikuks tänu kahele eeldusele.

Esimeses järjekorras vajavad need eksperimendid liberaalset maailmakorraldust; teises äärmuspopulistidest poliitikute absoluudile lähenevat veendumust, et hauatagust elu pole olemas ei otseses ega ülekantud tähenduses.

Teine eeldus on intellektuaalselt triviaalne. Tähendab ta seda, et poliitik teab — või vähemalt on veendunud —, et tal ei tule oma tegude eest vastutada. Nii võib arvata, et 1970. aastatel Marxi „Kommunistliku partei manifesti” eesti keelde toimetanud eks-kommunist vaevalt usub põrgu olemasollu kusagil mujal kui maa peal — või jumaliku palga tasumisse. Kui lisada siia südametunnistuse puudumine, saame poliitiku, kelle käsi (ja keelt) ei seo lisaks ükski maapealne eetika.

Esimese eeldusega on lugu keerulisem ja mitmetasandilisem. Antiliberaalse poliitiku mugavustsoon on liberaalne poliitiline keskkond. Selle puudumine eeldab erakorralist relvakasutusoskust ja/või suurepäraseid füüsilisi eeldusi — või vähemalt machiavellilikke vaimseid võimeid. Viimased oleks nende valdaja tõstnud muidugi juba Nõukogude Liidu ajal kohaliku nomenklatuuri ridadesse ja polnuks vaja kannatada vahepealset poliitilisel kõnnumaal veedetud veerandsajandit.

Viimane kümnend on meile õpetanud, et kiiresti üksteisele järgnevatest kriisidest räsitud liberaalne poliitiline õhustik loob viljakad tingimused populistidele. Populistide omavahelise konkurentsi loogika annab eelise suuga kõige suurema linna tegijale. Kõige odavam on sellist hingeõhulist ülesehitustööd teha mingi versiooniga teesist „see, mis meid siia on toonud, meid enam edasi ei vii” (vabandused  endisele riigipeale, kui ta peaks oma poliitilises hauas pöörlema).

Siin jõuame liberaalses poliitilises kliimas õilmitseva antiliberaalse poliitiku paradoksi südamesse. Kui revolutsioonid söövad oma lapsi, siis konservatiivid on isatapjad — või meie tagasihoidlikumates ja pisemates oludes selle käe raevukalt klähvivad hammustajad, mis neid toidab. Seetõttu on iga sellise poliitiku karjääris omakorda kaks faasi. Esimene möödub liberaalset päikest õgides, seni kuni teda on. Seda faasi on igal pool ja meilgi tüdimuseni lahatud.

See, mis järgneb ja järgnema peab — kõvakeelelise juhi muutumine kõvakäeliseks, liberaalse ühiskonnakorralduse ümberkorraldamine post-liberaalseks —, selle osas valitseb seda taotlevate poliitikute seas vaikus. Võibolla on tegemist enesealahoiuinstinkti, võibolla kujutlusvõime puudumisega, kuid pehmelt öeldes on raske uskuda, et enamusvõimule pürgivas parteis ei räägita sellest, mis saab järgmisel päeval (ja aastal ja sajandil) pärast üheparteilise valitsuse moodustamist. Küsimus ei saa olla eeskujude puudumises, ainuüksi Ladina-Ameerika ajalugu on neist pungil.

Paradoks on äärmuspopulismi sisseehitatud. Populismilaine harjal võimule tulnud äärmuslane peab oma kontides teadma, et miski pole igavene. Vähemalt liberaalse demokraatia tingimustes, kus valijad on veendavad ja ümberveendavad. Parlamentaarse tsükli neli aastat on üürike aeg. Nii võib karta, et ideaalse maailma puududes ehk oludes, kus rahvussotsialistide toetus kohtab oma lage 20 protsendi juures või sellest allpool, räägitakse tagatubades pigem sellest, kas ja kuidas oleks liberalismi sallivates tingimustes mõeldav (ja teostatav) ajaloo käigule hoo juurdeandmine. Dikteerib seda paremäärmusluse sisim loogika: rahvuse huvid kestavad üle aja, rahva tahe ei saa seetõttu muutuda iga nelja aastaga.

Silmale nähtavad võimuletulemise strateegiad on hirmutamine, paanika külvamine, kaosega ähvardamine. Võib arvata, et peaminister, kes on ise üks Eesti populismilaine esimesi (ja seepärast ka leebemaid) tulijaid, tõsimeeli usub, et ta lihtsalt hoiab ära halvemat, ja et tal õnnestub halvale täpselt omaenese juures piir panna. Kuid oludes, kus hirm on poliitikas muutunud faktoriks, on iga võim äärmuste poolt destabiliseeritav. Sama kehtib väheliberaalsete ühiskondade koolides. Jüri Ratasest on ammu saanud valitsuskiusamise ohver.

Maagilisele 51 protsendile lähenemise — või selle ekvivalendi loomise — ajalooliselt äraproovitud viis nõrga demokraatiaga ühiskondades on seesama „totaalne sõda”, millega ähvardas Eestit hiljuti Postimehe peatoimetaja. See viide oli küll vähem Goebbelsile (peame lootma), kui Saksamaal nii enne natse, natside ajal kui ka sõja järel populaarsele riigiteoreetikule Carl Schmittile, kes taandas poliitika liitlaste mobiliseerimisele vaenlaste vastu. Paralleel on siin olemas (selgetel ajaloolis-intellektuaalsetel põhjustel) USA neokonservatiivide „kes pole meiega, on meie vastu” loosungiga. Meie vanamaailmsemas poliitilises kliimas toimib totaalse sõjaga ähvardamine tänu Saksamaa kogemusele pahaendelisemalt ja mõjusamalt kui USAs, mille liberaalsed ja demokraatlikud institutsioonid on palju tugevamad.

Kaose- ja sõjakuulutajad mängivad sõjajärgse Euroopa hirmule sõja ees. Teadmine, et ka kõige halvem rahu on parem kui kõige parem sõda, on kodeeritud liberaalse Euroopa ühiskondlikkusse DNAsse. Veel nõrgemate institutsioonidega Ida-Euroopas tõlgendub hirmule mängimine kõigi jagatud teadmisele, et rahu puududes võidab see, kes oma huvide edendamisel on valmis minema kõige kaugemale.

Muidugi, öelda, et Eesti tänase ja Ladina-Ameerika tavalise poliitilise kogemuse vahel asuks suur tükk tühja ja senikaardistamata territooriumi, tähendaks liialdada. Pioneerid ja rajaleidjad on olemas ning asuvad nad saksakeelses traditsioonis Kesk-Euroopaks kutsutavadel aladel. Poolas suure eduga valimised võitnud katoliiklaste ja marurahvuslaste koalitsioon unistab Ungari stsenaariumist. Meie oma protonatsid teevad sama ning paralleele ei tule tingimata tikutulega otsida. Äärmuspopulisti teekaart on lihtne. Esiteks tuleb saada kontroll vaba ajakirjanduse üle. Võimulepürgimise faasis on sotsiaalmeedia tähtsam, kuid riiki pole võimalik kõva käega valitseda ilma televisioonita (meie mõistes ERRita). Teiseks tuleb saada kontroll kohtusüsteemi üle, kõrvaldamaks absoluutse võimu rakendamise teelt vastukaalu ja kontrollimehanismi. Kolmandaks, juba võimu konsolideerudes, jagatakse ümber ühiskondlik materiaalne vara — karistamaks vastaseid, premeerimaks toetajaid ja lõpuks saamaks ise rikkaks, nii proosaline kui see viimane ka poleks.

Üsna põhjaliku ülevaate sellise stsenaariumi siseriiklikust loogikast ja tema rakendumise järelmitest leiab Jaak Valge hiljuti ERRi veebis ilmunud programmilisest tekstist. See, mis tuleb, on „demokraatia [oma] autentses tähenduses” — ehk Eestigi on jõudnud sellesse järku, kus demokraatiale on hakatud lisama kvalifitseerivaid määratlusi (vrdl „suveräänne demokraatia“ jms). Sulgub „tagasitee” ilmalike väärtuste, erinevate kultuuride rahuliku kooseksistentsi, meeste ja naiste võrdõiguslikkuse juurde. Seda, mis asemele tuleb, Valge küll täpsemalt ei kirjelda, kuid kvalifitseerib seda omakorda mitte üleliia läbi lillede jutuga „globalismi” lepitamatusest „rahvuslusega” — see on üksühene ümbersõnastus Saksamaa natsiaastaid määratlenud juurteta juutide finantsoligarhia vastandamisest Blut und Boden rahvuspatriotismile.

Välispoliitiliselt on kõik lineaarsem. Väike riik saab oma iseseisvuse säilitada kolmel moel: erakordse tugevuse positsioonilt, nagu Iisrael; juurelt liberaalse rahvusvahelise õiguse raames, kus tugevama õiguse hoiab mingil moel kontrolli all eetilis-moraalne enesekeelamine; või kellegi ripatsina. Tegelikult muidugi päris nii lihtsad asjad pole. Ka Iisrael vajab USA toetust, milleta tal pikas perspektiivis püsimislootust pole — ning kellegi ripats olemine ei tähenda enam iseseisvust. See, et paremäärmuslik, rahvussotsialistlik Eesti saaks eksisteerida vaid Venemaa garantiiga, peaks olema päevselge. Vaevalt, et keegi isegi meie antiliberaalidest oleks nii vaimupime, et uskuda võimalusse, et Euroopa ja Venemaa korraga meie vastu huvi kaotaks — eriti oludes, kus Eesti piirides elab leebe apartheidi tingimustes enam kui 300 000 venekeelset inimest.

Jutt välise tugevuse saavutamisest sisemise abil on kõige suurem vale üldse, mida propageerivad peale rahvussotsialistide ka rahvuskonservatiivid. Antiliberaalse väikeriigi kogemus halvastikorraldatud Euroopas ja kaootilises maailmas peaks meile ammendavalt tuttav olema 1930. aastatest. Aga miski ei ütle, et võimatu oleks, et sama suur, kui on olnud Eesti vedamine kaks korda iseseseisvudes, saab olema tema õnnetus, kui talle teist korda Pätsi tehakse.

Kommenteeri
Kommentaarid on avaldatud lugejate poolt ja nende sisu ei ole muudetud. Seega ei pruugi kommentaariumis tehtud avaldused ühtida toimetuse seisukohtadega. Lääne Elul on õigus ebasobilikud kommentaarid kustutada.
Teavita mind
8 Kommentaari
Inline Feedbacks
View all comments
Setu, lihtne maakas
4 aastat tagasi

Huvitav, kas lihtsalt ja arusaadavalt kirjutamine on tänapäeval häbiasi? Või vastupidi, protestib Lobjakas ümberringi laiutavate labasete, vigasete ja mõttetühjade arvamuste vastu sellega, et kirjutab meelega väga keeruliselt ja ohtralt võõrsõnu täispikitud teksti.

Jaak Saks’a võ Saks’i kommentaar on sisust arusaamiseks sama kaelamurdev ning mõjub Lobjaka teksti ironiseerimisena. Kui see nii on, siis ma aplodeerin selle peale!

Lobjakas’e viimase lause, mis oli üks koheselt arusaadavatest, oleks saanud ka palju lihtsamalt sõnastada “Pole võimatu, et sama suur, kui on olnud Eesti vedamine kaks korda iseseseisvudes, saab olema tema õnnetus, kui talle teist korda Pätsi tehakse”.

Jaak Saks
4 aastat tagasi

Aga ehk on autor märganud, kuidas Executive Rebellion ja thunbergiaanid, monbioodid lühiühendavad aaviksoolikult demokraatiat? Kuidas nad on tõelised valge mehe koormat kandvad rassistid. Valitsused peavad kohe midagi tegema, Aafrikas on rahvast liiga palju, mida, ei tea täpselt keegi, igal juhul tuleb neilt mingi tõotus välja pressida. Ilma demokraatiata. Paanika peab olema ametlik ja ülemaailmne. Mobilisatsioon nagu II maailmasõjas. Green New Deal. Brave New World. XR on puhtalt britikeskne, ingliskeelne, impeeriumi südames, globaalses meedias vahenduv Gene Sharpi, Otpor/Canvase tüüpi meelsustmõjutav värviliste revolutsioonide sarnane operatsioon. Ma näen, et eesti haritlaskond on totaalse immuunsuspuudulikkusega. Sel pole meiega mitte midagi pistmist ja ometi tahab… Loe rohkem »

Kristjan
4 aastat tagasi

Oo kui lahe- kõikvöimas lääne elu, sotside ja kesikute häälekandja kustutas mu kommentaari ära..
Ma siis kordan- Lobjakas tekitab enamus inimestel puhituse. Tema nime lugedes juba.
Pole ime, et pm-est sai ta kinga ja nüüd laiutab ta siin oma mürgisuse ja sopaga. Koos Ilves &co lillas maailmas.

keeleteadlane
4 aastat tagasi

Loomulikult peaks kasutama ainult alusest öeldisest ja sihitisest koosnevaid lihtlauseid ja kõik saab selgeks!

Pagulane
4 aastat tagasi

Palun eestikeelset tõlget. Enamus inimestel ei ole “ja/või vähemalt machiavellilikke vaimseid võimeid” artikli sisust arusaamiseks. Ka digiruumi prügistamine peaks ka Gretat väga närvi ajama.

Tõsi
4 aastat tagasi

Tuleb nõustuda eespool kirjutajaga. Lobjakas, mine tootvale tööle! Annad ühiskonna arengusse nõnda palju suurema panuse, kui selliste soperdiste üllitamisega.

Majaomanik
4 aastat tagasi
Reply to  Tõsi

Selle autori artiklite avaldamine küll nüüd LE majandusliku seisu ei paranda!

uskmatu-toomas
4 aastat tagasi

Vaene mees hakkab teine ikka üha rohkem ära pöörama !