Tagantjärele tarkus on väidetavalt täppisteadus. Me saame oma eludele tagasi vaadata ja käsikirja ümber kirjutada – valimata jäetud tee, säilitatud sõprus, paremini kulutatud raha. Paraku pole meie tagantjärele tarkus kolm aastakümmet pärast kommunismi kokkuvarisemist sugugi täiuslik. Selle asemel, et hulpida ennast õnnitlevas nostalgiameres demokraatia ja vabaduse triumfi üle, peaksime küsima endalt raskeid küsimusi: mida oleksime pidanud meie praeguste, 2019. aasta teadmiste juures tegema teisiti? Keegi ei saa väita, et endistel vangistatud rahvastel on läinud nii hästi, et mitte midagi ei oleks saanud paremini teha.
Üks mõttekoolkond peab suurimaks veaks liigset karmust Venemaa suhtes. Me (väidetavalt) surusime Nõukogude Liidule peale alandavad, Versailles’ stiilis tingimused, sundides seda loovutama suuri alasid oma endisest impeeriumist ja aktsepteerima röövellikku kapitalismi vormi, milles Lääne inimesed teenisid suuri kasumeid ja vene rahvas paisati viletsusse. Seega pole midagi imestada, et Vladimir Putin on populaarne ja suhted Läänega jäised.
Selle argumendi eelis on lihtsus, aga see on ka vale. Venemaa hädad olid 1990. aastatel kohutavad (Ma tean, sest puutusin nendega vahetult kokku). Ehk oleks mõned majanduspoliitikad saanud olla teistsugused. Ehk nappis kõigil osapooltel kujutlusvõimet selle osas, kuidas Venemaa sobiks uude rahvusvahelisse julgeolekukorraldusse.
Samas puudusid lihtsalt lahendused kokkuvarisenud Nõukogude majanduse jalule upitamiseks. Venemaa naabrid tundsid õigusega ärevust KGB ja selle vanade võrgustike allesjäämise ning “õiguspärastest mõjusfääridest” kantud imperialistliku mõtteviisi püsimise pärast.
Ida- ja Kesk-Euroopa riikide Euroopa Liitu ja NATO-sse võtmine oli õige asi; kui midagi tulnuks teisiti teha, siis oleksime pidanud tegema seda varem ja heldemalt. Kõik (muuhulgas Venemaa) oleksid paremal järjel, kui Gruusia ja Ukraina oleks liitunud mõlema organisatsiooniga 1990. aastatel.
See viib meid tõeliselt huvitavate küsimusteni. “Vana Lääs” oleks pidanud 1990. aastatel “uue Euroopa” palju jõulisemalt oma tiiva alla võtma. Me oleks pidanud tegema rohkem, et aidata taristu ja institutsioonide ülesehitamise, avalike teenuste parendamise, elatustaseme ja elukvaliteedi tõstmise juures. See oleks vähendanud väljapoole suunatud emigratsiooni survet, mis on nõrgestanud lähteriike ja suurendanud ühiskondlikke pingeid sihtriikides, eriti aga Suurbritannias.
Me oleksime pidanud pöörama palju suuremat tähelepanu rahapesule ja anonüümsete tegelike kasusaajate seisundi kuritarvitamistele. Viimase 30 aasta kõige häbiväärsem nähtus on olnud viis, kuidas Suurbritannia sugused lääneriigid on tegutsenud kleptokraatide toatüdrukutena.
Selle asemel keskendusime reeglitele, ehkki oleksime pidanud mõtlema tulemustele. Endised vangistatud rahvad tegid palju vigu, aga neid ei saa süüdistada kommunismi pärandis (isolatsioon ja mahajäämus), mis tähendas, et nad ei vastanud EL-i ja NATO liikmesuse kriteeriumitele. Vastus – arvasime me ekslikult – seisneb ootamises, kuni nad parendavad oma valitsemist ja arendavad oma majandusi. Paar aastat siin või seal ei muuda palju.
Muutis aga küll. Selle asemel, et pelgalt reegleid rakendada, oleksime pidanud neid muutma, pakkudes uutele liikmetele erandeid, üleminekuperioode ja tingimuslikkust, kuid lubades nad võimalikult kiiresti telki sisse. See oleks olnud ebamugav külma sõja aegse hubase Brüsseli maailmaga harjunud inimestele. Meie jäiga lähenemise tulemus oli paraku ebamugav kõigile.
Lühidalt, me olime aeglased sellal, kui oleksime pidanud olema kiired; pedantsed siis kui oleksime pidanud ilmutama visiooni; kitsid ajal kui me oleksime pidanud olema helded; ja üle kõige haaratud kitsast, mõnikord häbiväärselt rahas mõõdetavast omahuvist. Kas me oleme omandanud nende läbikukkumiste õppetunnid? Küsige minult 30 aasta pärast.
***
Edward Lucas on rahvusvaheliselt edukate raamatute “Uus külm sõda” ja “Pettus” autor ja ajakirjanik. Ta töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina.
r2NIZwfnV