Pean ausalt tunnistama, et olen krooniline juhuvalija või mittevalija. Valin siis, kui parasjagu meeles on, enamasti panen aga kogu selle poliitilise karnevali ees silmad kinni ega vali üldse. Tundub lihtsalt, et mingit väga head valikut ei olegi. Valimiskampaaniatest ja muidu aastaringsest tegevusest paistavad mulle alati kõige rohkem silma need poliitikud ja erakonnad, kes paisutavad oma rinda mingite eriskummaliselt absurdsete lööklausetega. Ja seda täiesti enesekindlalt ning sada protsenti veendunult, et see, mida nemad räägivad, on ainuõige.
Kui aga vaadata, kui suurt protsenti valimislubadusi üldse kunagi tegelikkuses rakendatakse, ei tundu olukord väga lootustandev. Pealegi seostub minu peas sõna „poliitik” automaatselt sõnaga „skandaal”. Ilmselt tuleneb see lihtsalt sellest, et need vaesed inimesed on meedia ja ühiskonna kõige teravama pilgu ja kriitika all. Küllap juhtub tavainimestega vähemalt sama palju äpardusi, väikepättusi ja skeemitamist nagu poliitikutega. Aga neist ei räägi õnneks keegi. No naabrimutt võibolla räägib. Kuid mitte kogu Eesti rahvas.
Sel aastal aga otsustasin olla tubli ja täiskasvanud ning hääletada. Nagu üks tuttav ütles: kui sa vähemasti ei vali neid, kes paistavad silma õeluse, üleoleku ja alla keskmise intelligentsusega, siis oled sa selle maailma mõistlikku arengusse juba panuse andnud. Ma arvan, et sellega on tal tõsi taga küll. Olles hommikust õhtuni loomadega seotud nii põllumajandusliku kui ka lemmikloomapidamise poole pealt, hakkasin valimisprogramme sirvides huvi pärast just seda külge jälgima. Hoolivus loomade vastu on ju siiski oluline näitaja inimese (ja poliitiku) empaatiavõime kohta.
Selgus, et ka loomakaitsjad ise olid juba sellele mõelnud ja oma nii-öelda valimiskompassi loonud ning kandidaate küsitlenud. Nende peamiseks mureks oli lemmikloomade kohustuslik kiibistamine, mis on absoluutselt õigustatud ja vajalik. Kaoks vähemalt ära võimalus, et omanik endale tüütuks muutunud Reksi või Miisu lihtsalt maanteepervel autost välja viskab. Kui aga kõrvalküla nälginud Mukile oleks hääl antud, keda ta siis valiks? Kiip pole tema jaoks oluline, sest see talle toitu ei anna. Omanik ei taha temast just otseselt lahti saada, samas ei hooli ta Mukist ka õieti. Selgus, et Mukile annavad otseselt lubadusi vaid rohelised, kellel on valimisprogrammis eraldi välja toodud loomakaitse. Teised erakonnad ei maini teemat üldse või riivavad väga üldistavate lausetega. Noh, et oleks ikka mingi märk maas.
Kas meil aga tegelikult oleks vaja selle teemaga tegeleda? Absoluutselt. Igasugused isehakanud loomakaitseorganisatsioonid on üüratult tublid, aga esiteks puudub neil ametlik jõud ja teiseks kipuvad nad aeg-ajalt toimetama oma nägemuse järgi, minnes mõnikord oma suures entusiasmis natuke liiale. Nendele vastukaaluks on meil ametlik järelevalveorganisatsioon, kes paistab teistmoodi valusalt silma ekstreemse uimasuse ja järeleandlikkusega. Ma saan ju aru, et me ei taha olla ulmeline politseiriik, aga kas tõesti peab enne mitu looma ära surema ja tükk aega piinlema, enne kui mõni ametnik kaalub otsust omanikult loomad ära võtta, trahvi teha või loomapidamiskeeld väljastada? Kuskil võiks olla kesktee – loomakaitsele pühendunud ametkond, kes võtab asju tõsiselt, aga suudab seejuures säilitada ratsionaalsuse.
Ka mu määgivad ja muutavad neljajalgsed pereliikmed ja patsiendid omavad teatud huvi valimiste tulemuse vastu. Kes aga Roosi ja Sarviku õiguste eest seisab? Põllumajandust ja põllumajandusloomi mainib mitu erakonda, sest nagu arvata, on tegemist suhteliselt suure valijaskonnaga. Sotsiaaldemokraadid näiteks lubavad mõelda sellele, kuidas vähendada väärkohtlemist tööstuslikus loomapidamises. Kui võrrelda, kui suur hulk loomi on karusloomafarmides, millest on tehtud näidis, kas poliitik on loomasõber või -vaenlane, ja kui suur hulk loomi põllumajandusettevõtetes, mille toodangut enamik meist iga päev tarbib, siis – tegelikult on just põllumajandusloomad ja neile paremate tingimuste loomine see, millele peaksime tähelepanu pöörama. Selle koha pealt paneb roheliste valimisprogramm natuke muigama, sest lugedes saan aru, et nemad pooldavad hoopis taimetoitlust. Eks igaühele oma.
Kokkuvõttes, nagu juba eelpool öeldud – valige intelligents ja inimlikkus ning te olete ühiskonnale juba suure teene teinud.