Eelmise aasta lõpus puhkenud ärevus majanduse tuleviku suhtes on vähemasti aktsiaturgudel leevenenud. Teisalt on majanduskasv aeglustumas nii Eestis kui ka maailmas ja tulevikuplaanide tegemisel on mõistlik seda silmas pidada.
2019.aastale on majanduselus vastu mindud ootusärevalt, kuid rõhk on kindlasti sõnal „ärev”. Kuigi finantsturgudel detsembris aset leidnud verevalamine puudutas keskmist eestlast vähe, loetakse sellealaseid uudiseid siiski usinalt ja tuletatakse meelde kümne aasta taguseid aegu. Eks põhjustab elevust seegi, et viimastel aastatel on meil ju läinud väga hästi. Eesti sisemajanduse kogutoodang on kolme aastaga tõusnud 12 protsenti, mis mõne jõuka Lääne-Euroopa riigi jaoks on olnud kättesaamatu tulemus ka viimase 20 aasta jooksul. Keskmine brutopalk on samal aja jooksul kasvanud 23 protsenti. Isegi mediaanpalk, millest pooled vähem ja pooled rohkem teenivad, küünib nüüd 1000 euroni. Kuid kas head ajad on nüüd tõepoolest lõppenud? Etteruttavalt võib nii vist tõesti öelda, kuid see ei tähenda tingimata, et Eesti inimeste käsi peaks käima halvasti.
Üks alanud aasta suurematest murekohtadest on väliskaubandus. Kuigi ekspordi osatähtsus majanduses on viimastel aastatel vähenenud, moodustas see mullu endiselt umbes 75 protsenti SKTst. Lihtsamini öeldes tähendab see, et väga suur osa Eesti ettevõtetest ja inimestest sõltuvad sellest, kui varmalt ollakse välisriikides valmis meie loodud tooteid ja teenuseid ostma. Esimeses ei ole me viimastel aegadel üleliia edukad olnud. Kuigi eurodes mõõdetuna kasvas kaubaeksport mullu hästi, siis numbreid lähemalt uurides selgub, et valdavalt panustas sellesse erinevate kütuste – naftasaadused, põlevkiviõli, puidugraanulid ja elekter – müük. Korrigeerides ekspordinumbreid hinnakasvuga, siis peatus 2018. aasta III kvartalis Eesti ekspordikasv püsihindades. Väljavaade pole liialt hea ka selleks aastaks. Eesti peamiste kaubanduspartnerite Soome ja Rootsi majanduskasv saab prognoosi järgi olema aeglasem ja seetõttu ei kasva endises tempos ka Eesti ettevõtete sellesuunaline müük. Peale selle on mitmed suurematest eksportööridest seotud põhjamaade suurkontsernidega, kelle tulevikku mõjutab mitte niivõrd koduriigi, kuivõrd suurte majanduste nagu Saksamaa või Hiina käekäik. Just neist riikidest on tulnud aga mitmeid ettevaatlikuks tegevaid signaale. Lisaks majandusžargoonis „tsüklilisteks” kutsutavatele probleemidele ehk turu nõudlusele mõjutavad meid aga ka „struktuursed” probleemid – mitme lihtsama töö tegemiseks on Eesti muutunud liiga kalliks. On selge, et kui mediaanpalk riigis kümne aastaga kahekordistub, muutuvad mõned äriplaanid seeläbi kahjumlikuks. Iseenesest on see nähtus tervitatav, kuid mõne suure tegija lahkumine Eesti turult võib majandusse jätta paraja augu.
Positiivse poole pealt jääb majandust toetama sisetarbimise kasv. Seis tööturul on praegu tavalise tööinimese vaatevinklist võttes väga hea – hõive on kõrge, palgakasv kiire ja see olukord jääb püsima ka 2019. aastal. Tarbimisvõimalusi avardab tulumaksureformi mõju. Et paljud töötajad ei osanud oma 2018. aasta täpseid sissetulekuid ette ennustada, läheneti tulumaksuvaba miinimumi deklareerimisele pigem konservatiivselt. Seetõttu peaksid maksuameti andmetel tulumaksutagastused ulatuma tänavu rekordilise 130 miljoni euroni. Kuigi osa sellest summast liigub kindlasti ka säästudesse, saab panus tarbimisse olema siiski märkimisväärne.
Teisalt annavad mitu indikaatorit märku majandusosaliste konservatiivsemast vaatest tulevikule – aeglustunud on automüük ja tempo raugemist kinnisvaraturul näitab välja antud ehituslubade kahanemine. Nõrgenenud on ka majanduslik kindlustunne, kuigi ajaloolises plaanis on inimeste usk tulevikku veel tugev. Erinevalt 2008. aastast ei iseloomusta tänast Eesti majandust aga üleliigne laenamine, mis võimaldab majandusel aeglustuda sujuvamalt. Kokkuvõttes näib, et selleks aastaks jagub majandusel veel piisavalt inertsi, et kellegi elu ei muutu liialt ebamugavaks.
Mihkel Nestor
SEB ökonomist