Nüüd on vähemalt selge, millisel seisukohal on Vabariigi Valitsus ÜRO ränderaamistiku osas.
Valitsuserakondade üksmeele ootamatu lahtumine on võimaldanud nädal aega kütta ühiskondlikku hüsteeriat, inimestele valetada ja haiget teha. Ka tahtlikult, sidudes ränderaamistiku külge asju, mis küll tõele ei vasta, kuid ühiskonna lõhestamiseks sobivad hästi nagu pagulaste küsimus, mida see deklaratsioon tegelikult ei käsitle. Jah, võib küll noogutada, et see on „tavapärane valimiskampaania“, aga ma ei ole sellega nõus. Me ei tohi leppida, et tavapärane valimiskampaania ongi midagi libauudiste ja vihakõne vahepealset, mille käigus pööratakse selg Eesti välispoliitika põhijoontele, mida oleme 27 aastat üheskoos loonud ja ehitanud. Eesti inimesed väärivad paremat.
Me peame rääkima ka asja sisust. Sellest, miks Eesti koos kõigi teiste maailma riikidega kahe aasta eest tõdes, et me vajame suuremat ühist arusaamist, mis asi on ränne. Me ei saa pead liiva alla pista ja loota, et ehk ränne lakkab ka koos sellega olemast. Me võime laua tagant ära jalutada, kuid sellega me oleme üksnes minetanud võimaluse kaasa rääkida, mitte probleemi lahendanud. Eesti jaoks on ülioluline, et kehtiks rahvusvahelistel lepetele ja reeglitele põhinev maailmakord ja kui me ise neisse enam ei usu, on keeruline edaspidi nõuda seda ka teistelt.
ÜRO ränderaamistik loob suuremat mõistmist ja koostööd, see ei loo uut õigust ega muuda Eesti seadusi või valikuvõimalusi. Just koostöö on see, mis on seni kõige paremini aidanud hoida Eestit ja eestlust, tagada meie riigi julgeolekut ning suurendada meie inimeste majanduslikku heaolu.
Vabariigi Presidendi Kantselei
kommunikatsiooniosakond
Taolised lepped peaksid alati rahvahääletusel vastu võetama. See viiks praegusel juhul erakorraliste valimisteni. Kui peale valimisi rahvaalgatuse taastamise lubajad asja teoks teevad, siis see hoiaks tulevikus tõenäoliselt juba eos ära taoliste olukordade tekke, nagu praegu.
Kaljulaid võiks tagasi astuda, Mikser peaks tagasi astuma, sotsid võiksid laiali minna – võtmekohtadele meie riigis peaksid saama aatelised inimesed, kes selle riigi elanike heaolu eest tegelikult ka hooliksid.