Eelmisel nädalal Kullamaa kirikus asuvat Gösekeni epitaafi ja Kolgata grupi uurinud kunstiajaloolased jõudsid seisukohale, et ilmselt pole tegemist barokiajastu tuntuima puunikerdaja Christian Ackermanni töödega.
Ackermanni uurimisgrupi ühe liikme kunstiajaloolase Tiina-Mall Kreemi sõnul oli uurimisgrupi eesmärk Kullamaal kontrollida oma silma ja erineva uurimistehnika abil hüpoteesi, et sealses kirikus leidub Christian Ackermanni töid.
Varem on Ackermanni loominguks peetud Kullamaa kirikuõpetaja ning kirja- ja keelemehe Heinrich Gösekeni epitaafi. Kuigi kunstiteadlased kahtlesid juba varem Ackermanni autorluses epitaafi puhul, siis nüüd oli võimalik seda lähemalt uurida. Samas tahtsid uurijad moodsate vahenditega üle vaadata ka Kullamaa kiriku triumfikrustifiksi, mille puhul oli kahtlus, et see võiks Ackermanni töö olla.
Põhjuse Ackermanni epitaafi ja triumfikrutsifiksi Ackermanni loominguks pidada annab Tiina-Mall Kreemi sõnul arhiividokument, mis ütleb, et Ackemann viibis 31. augustil 1682. aastal, kui pidi toimuma kohaliku pastori, Läänemaa praosti ja eesti keele uurija Heinrich Gösekeni matus, koos maalija Lorenz Buchauga Kullamaal, et anda viimast lihvi ristpalgile seatud triumfikrutsifiksile ning perepildiga epitaafile. Viimane olla valminud praosti ühe viimase soovina ja esimese olla tellinud kogudus oma õpetaja mälestuseks.
Kõnealune dokument ise sündis asjaolust, et Gösekeni matusepäeval puhkes kirikumõisas suur tulekahi, milles muuhulgas hävisid Tallinna Mustpeadelt laenatud lauanõud ning millest sündis vennaskonna kahjunõue Gösekeni lese vastu. Ackermannil kui õnnetuse ühel pealtnägijal tuli juhtunu kohta kohtus (veel 1687 koos Lorentz Buchau ja teistega) tunnistusi anda (EAA, f 858, n 2, s 1683), mistõttu ka tema viibimine Kullamaal, viibimise põhjus ja roll sündmuste käigus kirjalikult fikseeriti „… Esimesed külalised, nende seas Juuru pastor Johannes Justus Ludwig pojaga, olid juba [matusele] kohale jõudnud ja kõhugi täis söönud, kui puunikerdaja Ackermann ja sulane Jaan õues kella ühe paiku pilgud katusele pöörasid ning korstna kõrvalt kerkivat tuleleeki märkasid. Tugeva tuule toel võttis kuiv õlgkatus kiiresti tuld ja ehkki pikk katuseredel kohe püsti aeti ja vee ning märgade riietega tuld summutada prooviti, ei olnud sellest abi ja katusele roninud kustutajad pidid varsti end ise ülepeakaela päästma. Samal ajal joosti tubadest välja asjadega, mis kätte juhtus, nagu mõned hõbekannud ja veel mõni vaagen, mille rase nõudepesija jõudis hirmuga sülle haarata…“
„Hoolimata taolise kirjaliku dokumendi olemasolust, ei saa Kullamaa kiriku Kolgata-gruppi ning veel vähem Gösekeni epitaafi pidada Ackermanni tööks, isegi kui väga tahaks,” kirjutas Kreem Facebookis. Tema sõnul erineb Gösekeni epitaafi nikerdusstiil kardinaalselt Ackermanni omast – see on maneristlik, kaugel akermannlikust püüdlusest järgida natuuri. Epitaafi nikerdusviisi ja -kvaliteedi lähivaatlus tellingult kinnitab seda veelgi ning jätab kehtima Sten Karlingilt pärineva ja hilisemate kunstiajaloolaste korratud väite, et epitaafi autoriks võib olla keegi meister Elert Thiele lähikonnast, näiteks Budewin Budeloch.
Kullamaa suure Kolgata gruppi puhul on aga Kreemi sõnul selge, et see Budelochilt pärineda ei saa, sest ühe aasta jooksul (mõlemad tööd pärinevad 1681. või 1682. aastast) ei saa keskpärasema meistri oskused saavutada sedavõrd kõrget kunstilist taset, mida näeb Kolgata grupi juures. Kolgata grupi figuuridel on head proportsioonid ja ilmekad karakterid.
Kolgata-grupi figuuride uurimine ja selle tulemuste esialgne analüüs viis uurimisgrupi Kreemi sõnul aga järeldusele, et tegemist ei pruugi olla Ackermanni töökojas valminud teosega: selle detailid erinevad liialt Ackermanni teistest töödest. Triumfikrutsifiksilt võetud puidu- ja polükroomiaproovide uurimine laboris on veel ees.
„Kuigi uurimustulemustest lõppkokkuvõtte tegemine seisab alles ees, peab tööpäeva Kullamaa kirikus pidama õnnestunuks – selleks, et õppida tundma Ackermnni, tuleb tundma õppida teisi tema kaasaegseid meistreid ning arvestada võimalusega, et suuri kalleid puuskulptuure võidi 17. sajandil ka Eestisse importida ning Ackermannile kui kohalikule tipptegijale jääda ainult nende kirikusse ülesseadmise roll,” kirjutas Kreem Facebookis.
Kreem lisas, et Kullamaal aitas Ackermanni uurimisgrupp Gösekeni epitaafi läbi valgustades kaasa Eesti vanade, ladina- ja saksakeelsete kiriklike tekstide uurimisele.
Varem on Ackermanni uurimisgrupp uurinud Martna, Karuse ja Lihula kirikutes leiduvaid skulptuure ja nende puhul on Ackermanni autorlus kinnitust leidnud.
Christian Ackermann
1670. aastail Köningsbergist üle Danzigi, Riia ja Stockholmi Tallinna saabunud Ackermanni peetakse Eesti barokiajastu skandaalseimaks ja andekaimaks puunikerdajaks, kelle töökojas valmisid 1680–1710 peaaegu kõik Eesti tähelepanuväärsemad kirikusisustuselemendid: altariseinad, kantslid ja vappepitaafid, samuti krutsifiksid.
Läinud tülli Tallinna tsunftimeistritega tegutses Ackermann Toompeal ja täitis peamiselt aadlike tellimusi. Just aadlike tellimusena on valminud ka Läänemaa kirikuisse jõudnud Ackermanni tööd.
Martna kiriku altariseina kõrval peetakse Ackermanni tööks Karuse kiriku altariseina skulptuure ja kantslit, Lihula kiriku kantslikujusid. Ackermannile on omistatud ka Kursellide perekonnaepitaaf Ridala kirikus.
Varasemate meistritega võrreldes oli Ackermannil hea anatoomia tundmine, kujudel on head proportsioonid, riietuse voldid langevad loogiliselt. Ta on inimese anatoomiat kujutades üsna täpne – sõrmed-käed-jalad on hoolikalt välja nikerdatud.
