Praeguse Läänemaa piires tegutseb kolm hooldekodu – Oru, Risti ja De la Gardie. Kohta saada neisse on peaaegu võimatu – järjekorrad on poolest aastast poolteise aastani. Kui arvestada, et hoodusele tulijate keskmine vanus kisub juba 90 kanti, siis on see absurdne.
Tõsi, võimalik, et arvud on petlikud ja olukord ei ole nii hull, kui ta paistab. Hooldekodu puhul ei ole täpselt võimalik prognoosida, millal koht vabaneb, nagu ei ole võimalik prognoosida, kui kaua inimene elab. Järjekorras ei pruugi tegelikult nii palju inimesi olla, kui sinna on pandud. Nii mõnegi tervis võib olla paremaks läinud, omaksed saavad hooldamisega ise hakkama või ollakse siit ilmast lahkunud. Kõigil neil kolmel puhul ei torma lähedased esimese asjana sellest hooldekodule teatama.
Teisest küljest on üks asi siiski kindel – see, et kohad on täis. Hooldekodu vajadus tekib enamasti järsku ja päeva pealt kohta saada ei ole võimalik.
Kolmandaks – vaadakem statistikat. Läänemaal elab 2018. aasta 1. jaanuari seisuga 20 000 inimest, neist kuus protsenti on 80aastased ja vanemad ehk siis eas, kus nad võiksid vajada abi või hooldust. Kuus protsenti on 1200 inimest. Läänemaa kolmes hooldekodus on kokku 115 kohta. Jah, muidugi ei vaja kõik need 1200 eakat hooldekodukohta, aga kümnekordne vahe räägib iseenda eest.
Asja neljas külg on, et isegi kõige odavam hooldekodu ei ole eakale jõukohane, kui tal pole just kinnisvara, mis maha müüa ja selle eest hooldusele kolida. Pensioni eest hooldekodusse ei saa ja nii ei tohiks see olla. Selles tõdemuses pole midagi uut ega originaalset, aga see väärib igal juhul kordamist – hooldekodu peaks olema igaühele jõukohane. Kui inimene ise saab oma pensioniga elatud, kuidas saab siis elu hooldekodus, kus elatakse hulgakesi koos, olla nii palju kallim, et pensionist ei tule välja, ravimitest rääkimata.
