Edward Lucas

Briti ajakirja Economist kolumnist

Kas holodomor oli genotsiid? Kaasaegne Venemaa ütleb ei, korrates Nõukogude Liidu seisukohta: Stalin tappis palju inimesi ja fakt, et neist mitu miljonit olid ukrainlased, ei puutu asjasse.

Ukraina jaoks seevastu on Kremlist juhitud kommunistliku režiimi poolt miljonite inimeste kallal toime pandud massimõrv nii ajalooline fakt kui ka kaasaegse riikluse määrav tunnus. Stalin ei püüdnud üksnes välja juurida talurahvast kõikjal endise Tsaari-Venemaa (vaga, traditsioonilise ja oma olemuselt Nõukogude-vastase) impeeriumi territooriumil, vaid pidi eriti vajalikuks rünnata Ukraina rahvuslikku identiteeti, mis ähvardas kogu rahvusülese Nõukogude Liidu aluseid.

Anne Applebaumi (tunnistan avalikult: üks minu vanimaid ja kallimaid sõpru) uus raamat "Red Famine" ("Punane näljahäda") on eeskujulik käsitlus nii ukrainlaste kallal toime pandud massimõrvast 1930. aastate alguses kui ka ajaloolisi fakte puudutavatest vaidlustest, mis on seda algusest peale saatnud.

Märgiksin raamatu sisul pikemalt peatumata esialgu vaid seda, et Applebaum on juba kahe eelmise sajandi ajalugu puudutava üldtunnustatud raamatu kiidetud autor. "Gulag" võitis 2004. aastal Pulitzeri preemia üksikasjaliku ja teadusliku (aga ka südantlõhestava) käsitluse eest Nõukogude orjatöölaagrite süsteemist. 2014. aastal ilmunud "Iron Curtain" ("Raudne eesriie") rääkis Nõukogude võimuhaaramisest piirkonnas, mida me kutsusime kunagi "Ida-Euroopaks".

Mõlemad raamatud pälvisid teistelt kommentaatoritelt ohtralt kriitikat: Applebaum olevat "külma sõja pooldaja" (justkui see oleks halb). Ta kõrvutas Nõukogude kuritegusid Natsi-Saksamaa omadega ja leidis mõned sarnasused. Ta kritiseeris Lääne ajaloolasi, kes kas naiivsusest või omakasupüüdlikkusest summutasid oma kriitikat Nõukogude süsteemi aadressil.

Kahtlustan, et "Punane näljahäda" tekitab samasugust raevu. Austraallasest Stalini Venemaa uurija Sheila Fitzpatricku arvustus Londoni Guardianis iseloomustab raskusi, millega paljud vasakliberaalse akadeemilise peavoolu esindajad peavad konkurentsiga silmitsi seistes toime tulema.

Professor Fitzpatrick on maruvihane, et Applebaumi bibliograafias ei mainita tema raamatut. Ta väidab arusaamatult, et "Punane näljahäda" ei toetu originaalsele teadustööle ja laialdased viited arhiiviallikatele on alaealistele omane viis hoobelda. Kõige rabavam on asjaolu, et ta tõlgendab Applebaumi põhjalikku analüüsi holodomori historiograafiast eitusena, et aset leidis tõepoolest genotsiid.

Kõik see on täiesti vale. Applebaum ja tema abilised uurimistöös kammisid esmaallikate leidmiseks läbi arhiive. Raamatus viidatakse neile üksikasjalikult (isegi kui nad on lisatud teiseste allikateviidete juurde), sest Vene propagandistid väidavad harjumuspäraselt, et Ukraina näljahäda on liialdatud või isegi väljamõeldud.

Enamgi veel, Applebaum esitab küllaltki selgelt argumendi, et kunstlikult esile kutsutud näljahäda mahub täpselt "genotsiidi" algupärase definitsiooni alla. Nõukogude Liit tegi sõja järel kõvasti lobitööd, jätmaks poliitilised tapmised selle määratluse alt välja, sest Kreml muretses, et tema harjumus kõrvaldada massiliselt oma vastaseid võib jääda algupärase definitsiooni alla.

Applebaumi raamat ei saanuks ilmuda paremal ajal. See avaldatakse ajal, mil USA valitsuse eriesindaja Ukrainas Kurt Volkeri sõnul riik "kaalub tõsiselt" surmava relvastuse saatmist Kiievi võimudele.

Sõja ja näljahäda teemad on omavahel läbi põimunud. Venemaad valitsev režiim valetab jultunult ja süstemaatiliselt selle kohta, kuidas ta kohtleb tänapäeva Ukrainat, kellele ta on kallale tunginud, kelle territooriumit okupeerinud ja tükeldanud.

Sama režiim valetab jultunult ja süstemaatiliselt oma eelkäijate barbaarsuste kohta Ukrainas. See on piisavalt šokeeriv. Tähelepanuväärsem on asjaolu, et nii paljud välismaalased eelistavad mõlemal juhul vaielda detailide üle selle asemel, et keskenduda peateemadele: imperialism praegu ja massimõrv minevikus.

***

Edward Lucas kirjutab Briti majandusajakirjale The Economist ning töötab Varssavis ja Washingtonis tegutseva mõttekoja Center for European Policy Analysis (CEPA) asepresidendina. Kolumn ilmub uudisteagentuuri BNS vahendusel.