Omniva piirkonnajuht: äri tuleb mõistlikult ajada

Omiva Põhja piirkonna juht Andre Arula. Arvo Tarmula foto

Läänemaal tähendab „mõistlik äri” üha harvenevat postivõrku ja mõned tunnid lahti olevaid postkontoreid, sest ettevõte lähtub statistikast: kontor jääb sinna, kus käib rohkem rahvast.

Lääne Elule andsid intervjuu Omniva Põhja piirkonna juhilt Andre Arula ja Omniva kommunikatsioonijuht Kaja Sepp.

Kaks aastat tagasi hakkas Omniva maal sulgema postkontoreid ja asendama neid postipunktidega. Miks?

Kaja Sepp: Postkontorite sulgemise esimene laine oli isegi varem. Majandusbuumi ajal, kui ettevõtted raporteerisid hiiglaslikest kasumitest, teenis Eesti Post oma ajaloo kõige sügavama kahjumi. Oli näha, et niimoodi edasi minna ei saa.Meil oli väga palju väikeseid postkontoreid.

Miks kahjum tekkis?

Kaja Sepp: Kirjad ja arved hakkasid kolima internetti. Pakke sel ajal veel nii palju ei olnud. Teenindajad istusid postkontorites ja ootasid kliente, keda ei tulnud. Oli aeg, kus igas külas oli sidejaoskond ja pärast postkontor. Siis hakkaski kõige väiksemate kinnipanek.

Praegu on siis teine laine? 2015. aastal lubas Omniva viie aasta jooksul sulgeda 201 postkontorit.

Kaja Sepp: Praeguseks on suur osa juba tehtud. Tollane terminoloogia oli natuke vale, see ei olnud kinnipanek, vaid postipunktideks muutumine. Ei ole mõtet hoida eraldi kohta, kus on tööd paari tunni jagu päevas. Mõistlikum on seda teha koostöös partneriga. Meie kontseptsiooni järgi võiks tulevikus igas maakonnas olla üks esinduslik postiasutus ja mujal siis väiksemaid teenuse osutamise punkte, olgu need siis pakiautomaadid või postipunktid.

Läänemaal on praegu 15 postiasutust ja kolm pakiautomaati. Kas see jääb nii või suletakse midagi?

Andre Arula: Lähiajal ei ole plaanis ühtegi sulgeda.

Kaja Sepp: Teenusekasutus liigub pakimaailma. Ostame sisse eri tüüpi pakiautomaate, mitte ainult suuri linnadesse, vaid ka väiksemaid, mida võiks panna näiteks küla kultuurikeskuse juurde, kortermajade rajoonidesse. Inimestele ei meeldi, et teenus läheb neist kaugemale. Pakiteenust tahame inimestele lähemale tuua.

Kas ka Läänemaale tuleb uusi pakiautomaate?

Andre Arula: Kaardistamine algab sügisel, statistika näitab, kus pakid liiguvad.

Miks avatakse postkontorid kell kümme, mitte varem, ja suletakse näiteks kell pool kolm? Töölkäiva inimese jaoks on see äärmiselt ebamugav.

Andre Arula: Hoiame kontoreid lahti siis, kui käib rohkem kliente.

Statistika ei näita inimesele mugavamaid aegu. Kui kell kümme avatakse, siis kell kaheksa ei ole ju võimalik minna.

Andre Arula: Me teeme otsuseid klientide tagasiside ja rhuloluküsitluste järgi. Lahtiolekuajad ei ole kivisse raiutud. Praegu on nii, ilmselt sügisest vaatame need üle.

Keeruline on ka tööjõuga. Näiteks Haapsalus uut töötajat leida ei ole lihtne. Seetõttu on ka lahtiolekuajad lühemad. Kui näeme, et vaat sel ajal käib rohkem kliente, siis üritame selle aja ära katta. Lihula postkontor ei ole meil praegu täies mahus lahti, aga töötajal on puhkus ja asendaja käib Pärnust. Kui puhkus saab läbi, siis taastub tavapärane rütm. Sellist olukorda enam ei juhtu, kui oli sel suvel, et Lihula postkontor oli mitu nädalat kinni.

Miks siis tööjõudu ei jätku?

Andre Arula: Raske öelda. Viimane kuulutus on Lääne Elus üleval olnud kaks nädalat, reageerinud on üks inimene ja vestlusele ta kohale ei tulnud.

Ehk on palk väike?

Andre Arula: Ma ei tooks seda peamise põhjusena.

Vormsist tuli vallavalitsuse töötaja puhkuse ajal mandril paki järel käia, saarelt polnud võimalik markegi osta.

Andre Arula: Antud juhul oli tegemist juhusega. Vormsi postkontori töötaja on ühtlasi ka saare kirjakandja ja puhkusel oli nii-öelda kaks inimest korraga. See inimene, kes käis kirjakandjat asendamas, ei olnud nii kogenud, et postkontoris töötada. Edaspidi viib kirjakandja saarel kõik pakid kätte, aga see on erand, sest Vormsist on tõesti keeruline Haapsallu paki järele tulla. Puhkuste ajaks saadame edaspidi Haapsalust asendaja. Marke saab juba praegu Vormsis osta ka poest.

Miks on postkontorid laupäeviti suletud?

See otsus on tehtudkülastuste statistika põhjal.

Kas maal ei käi siis inimesed laupäeviti postkontoris?

Kaja Sepp: Ei käi. Maal eriti ei käi, sest nad on aiamaal. See näitab, miks on pakiautomaadid tähtsad. Need on kogu aeg lahti. Noored inimesed võtavadki pakke välja kell 11–12 öösel. Postkontor ei saa olla terve ööpäeva avatud.

Ütlete, et postkontorite lahtihoidmine ei tasu ennast ära. Kas postiteenus ikka peab ennast ära tasuma?

Andre Arula: Me ei ole otse rääkinud, et ei tasu. Oleme rääkinud sellest, et rahvast käib vähem.

Kontori asendamine postipunktiga on Omnivale ikkagi kokkuhoid.

Andre Arula: Igasugust äri tuleb mõistlikult teha. Kui tarbijaid ei ole, siis pole ju teenusel mõtet.

Kaja Sepp: Meil on kaks tegevusvaldkonda. Üks on universaalne postiteenus, mis tähendab kirja saatmist, markide müümist jms, ja teine on vabaturuteenus. Universaalne postiteenus moodustab ettevõtte käibest 16 protsenti. Kui ettevõtte kasum jääb kolme miljoni euro kanti, siis universaalteenus annab 1,5 miljonit eurot kahjumit, nii et kogukasum on 1,3 miljonit eurot.

Miks kaovad postkontoritest ajalehed-ajakirjad?

Andre Arula: Müüme perioodikat edasi kohtades, kus klientidel on keeruline või ei ole üldse võimalik neid kuskilt mujalt saada.

Seaduse järgi peab igas vallas olema vähemalt üks postiasutus. Haldusreform võimaldab nii mõnedki praegused postiasutused sulgeda.

Kaja Sepp: Kui tekib hüpoteetiline võimalus kinni panna, aga teenust kasutatakse, siis me kindlasti ei pane kinni.

Andre Arula: Minu teada ei ole sellist kava, et hakata postivõrku kokku tõmbama. Lääne-Nigula vallas näiteks on meil praegu kohustus pidada kahte postiasutust, aga on neli.

Missugune on postiasutuste võrk kümne või kahekümne aasta pärast?

Andre Arula: Puhtalt fantaasia pealt võiks öelda, et igas suuremas maakonnakeskuses on postiasutus, kus saab silmast silma asju ajada, ülejäänud piirkonnas ei ole vaja kodust lahkuda, et postiasju ajada, osutagu teenust siis droon, pakirobot või kirjakandja. Paberkandjal info edastamine kardetavasti või loodetavasti ei ole kahekümne aasta pärast enam aktuaalne.

Kas kirju enam ei saadeta?

Andre Arula: Sellises mahus nagu praegu kindlasti mitte. Siis tekibki küsimus, kas on mehitatud punkte mõistlik hoida. Ilmselt mitte.

Kui palju on kirjade maht viimase kümne aastaga vähenenud?

Kaja Sepp: Kümmekond aastat tagasi saadeti 60 miljonit kirja, mullu natuke alla kahe miljoni. Keskmine Eesti inimene imikust raugani saadab poolteist kirja aastas. Kui veel peenemaks lüüa, siis alla kahest miljonist pool saadetakse jõuluajal. Ülejäänud miljon pudistub ülejäänud üheteistkümne kuu peale.