Aleksei Lotman
kolumnist
Matsalu sügis on üks mõnus aastaaeg, mille üks tunnushääli on rändeks kogunevate kurgede kontserdid.
Pole ime, et sel ajal koguneb ka loodusfilmirahvas siia kanti, Eesti ainsale loodusfilmide festivalile, mille helisignatuur on ikka sama kurehääl. Loodus ja filmid kinosaalis täiendavad teineteist.
Festivalifilmide teemad varieeruvad Peruu põlisrahvaste võitlusest oma kodukandi looduse säilimise nimel Ungari šaakalite eluni sealses rohtlaökosüsteemis, kattes ka selliseid üldisi valdkondi nagu mereökosüsteemide haavatavus, kliima ja vajadus põhimõtteliselt muuta meie looduskasutuse viise. Šaakal on nüüd meilgi ootamatult ruttu tavaliseks saanud ja ega loomakasvatajaid rõõmusta see sugugi; uutes oludes on lambakasvatuse säilitamine päris keeruline. Lähedane aga on läänlastele kui mereäärse maa rahvale kindlasti ka merekeskkonna kaitse temaatika.
Filmifestival kõlab kokku rahvusvahelise keskkonnamõttega. Septembris oli Havaiil Maailma Looduskaitseliidu (IUCN) kongress, kus kinnitati ühiselt vajadust parandada maailmamere kaitset, muuhulgas suurendades otsustavalt avamere kaitsealade pindala. See töö seisab ees ka meil Läänemere ääres. Tähtsaid otsuseid oli teisigi, näiteks toetus põlisrahvaste püüetele kaitsta oma elukeskkonda; samuti peeti vajalikuks kaitsta ohustatud liike ebaseadusliku kaubanduse eest ning ühitada elurikkuse kaitse ja võitlus inimtekkelise kliimamuutusega.
Olulisi otsuseid on sündimas aga ka kodule lähemal. Euroopa Komisjonil sai mõni aeg tagasi lõpuks avalikustatud ettepanek endokrinoloogilisi häireid põhjustavate kemikaalide tuvastamise teaduslikest kriteeriumidest – midagi, mis ta pidi olema teinud juba ligi kolm aastat tagasi. Paraku on tegemist pettumist tekitava dokumendiga, mis kuidagi ei kaitseks meie sisenõretalitust kemikaalireostuse eest. Tallinnas oli selle teema arutamiseks kuu keskel kaks olulist üritust, millest esimese korraldasid vabatahtlikud keskkonnaorganisatsioonid ja teise riigiasutused. Keskkonnaühenduste seisukoht on ühene: Euroopa Komisjoni pakutu ei ole vastuvõetav, määruse eelnõu vajab põhjalikku muutmist ja vastavusse viimist Euroopa üldiselt tunnustatud ettevaatuspõhimõttega. Senini pole aga paraku selge, kas Eesti võimud soovivad järgida pigem Rootsi ja teiste keskkonnahoidlike riikide eeskuju või hoopis olla keemiatööstuse lobi tööriistaks.
Ma ei saanud ise endokriintalitust häirivate kemikaalide teemalistel aruteludel paraku osaleda, sest pidin samal ajal olema Brüsselis, kus Euroopa Keskkonnabüroo korraldas elurikkuse kaitse konverentsi ja põllumajanduskeskkonna töörühma korralise koosoleku. Neil üritustel sai senisest veel suurema selguse, et Euroopa Liidu ühine põllumajanduspoliitika on läbi kukkunud ning kujunenud suureks ohuks meie elukeskkonnale. Esitlesin koosolekul omalt poolt andmeid, mis näitavad, et mida suuremad on liikmesriikides makstavad põllumajanduslikud otsetoetused, seda suurem on lämmastikuheide, kasvuhoonegaaside emissioon põllumajandusmaalt ja pestitsiidide kasutus. Eesti toetused on ühed väiksemad ja ka meie põllumajanduskeskkonna näitajad pole nii halvad kui intensiivse põllumajanduse ning kõrgete toetustega liikmesriikide omad. Siiski on meie trend halvenev, kuigi mõned „vanad saastajad” on vähemalt veidigi asja parandamas.
Loomulikult on Euroopa Liidu ühisel põllumajanduspoliitikal ka häid külgi, näiteks saame selle vahenditest toetada mahepõllumajandust, ohustatud tõuge ja pärandkoosluste hooldamist. Siiski on ühise põllumajanduspoliitika eelarve mahust põhiosa just otsetoetused, mis soosivad pigem ebatõhusat ja saastavat majandamist ning diskrimineerivad kõige loodushoidlikumaid talunikke. Ka ei too need selget majanduslikku kasu, sest näiteks ekspordivõimaluste ahenedes tekkinud kriisi need piisavalt ei leevenda; samuti süvendavad eri otsetoetuste tasemed ebavõrdsust ühenduse põllumajandustootjate hulgas. Suure hurraaga esitletud „rohestamine” ei toimi ning põllumajandusega seotud keskkonnamuredele lahendusi ei paku. Absurdi tipp on enamikus liikmesriikides lubatav võimalus kasutada pestitsiide ka neil lämmastikku siduvate kultuuride all olevail põldudel, mis lähevad arvesse kui ökoloogilise kasutuseesmärgiga alad. Mõistagi ei saa mõnikord näiteks karuputkest muidu jagu kui mürgitades, see on mitmest halvast vähima valimine. Nimetada aga monokultuuri, kus mürgitamine on igapäevase majandamise osa, ökoloogilise kasutuseesmärgiga alaks, on pehmelt öeldes silmakirjalik.
Euroopa Komisjoni põllumajandusvolinik on viimasel ajal üritanud taas võita keskkonnaühenduste usaldust, rääkides kavatsusest keelata ökoloogilise kasutuseesmärgiga aladel pestitsiidide kasutamine. See on tõesti vähim, mida teha, ometi täiesti ebapiisav. Põllumajanduspoliitika vajab märksa tõsisemat ümberkorraldamist, mis kohtleks ausalt vastutustundlikke põllumajandustootjaid ja aitaks majandada loodusega kooskõlas.
Mahepõllundus on Eesti tulevik. Me ei suuda massiga nkn konkureerida isegi siis kui toetused oleksid võrdsed. Lihtsalt lihtsam on exceli järgi mürki pritsida ning toetusi kaubelda. Toetada peaks riiklikult ainult mahedat, sest see on tulevik. Oleme sammu ees. Mõju tervisele on raske rahasse panna. Olen valmnis piimapaki eest amaksma ala 90 senti kui see on mahe.
Kogu jutt kliima soojenemisest,enamus mahepõllundusest on täielik plära nagu grusiinide konjakitegu-ühest tünnist valatud aga ühes kannus parem kui teises.
Kui käisid euroliitu astumise läbirääkimised siis kiideti Alar Streimanni taevani kui hea läbirääkija ja millised haruldased tingimused välja kaubeldi.Nüüd on selgunud,et need suurepärased tingimused on tegelikult väga nutused.
Kui oleksime olnud sirgeseljalisemad siis oleksime ka normaalsed tingimused saanud sest kindralid olid sellel ajal juba vastu võtnud doktriini – Baltimaad tuleb militariseerida ja meid oleks liitu,NATO`sse igal juhul vastu võetud.
Kõik see on tänaseks toimunud aga millise hinnaga ??
Toetusi peaksid saama vaid mahepõllu pidajad, kes HARIVAD maad ja näevad vaeva, et saaki saada. Kogu ülejäänud mürgipüttidega ja väetisekülvikutega keskkonda, loomi ja inimesi mürgitav seltskond ei peaks saama sentigi toetust ,ehk siis jääksime ise ja meie elukeskkond tervemaks! Vaadake, mis toimub – maa on kivikõva, seda ei künta enam üldse, ainult mürgitatakse! Edu ja jaksu hr. Lotmanile õige asja eest seismiseks!
Tänud tagasiside eest. Toetuste ebavõrdne tase on probleem kindlasti, nagu ka korduvalt olen kirjutanud.
Huvitav lugemine ja jõudu autorile nende teemadega meid valgustamast.
Teeme Eesti korda ja las suuremad riigid saavad rohkem toetusi ja eesti põllumehed ikka vähem.