Karupoeg rabas. ARNE ADER
Festivali fotoprogramm on jõudnud ringiga sinna, kust kunagi alustas: taas on Matsalus Soome loodusfoto elav legend Hannu Hautala. Pühapäeval kl 11 räägib autor Haapsalu kultuurikeskuses näituse lõpetamisel piltide juurde ka oma lugusid.
Tegelikult jõudis kõigepealt kohale Hautala näitus „Metsän poika”. See pandi juba septembri esimestel päevadel üles Haapsalu kultuurikeskusse. „Nii suurejoonelist näitust ei olnud mõtet vaid viieks festivalipäevaks üles panna. Koos Eesti looduskaitse seltsi esimehe Jaan Riisiga soovisime, et näitust saaks pikema aja vältel külastada võimalikult palju huvilisi. Samuti ei leidnud me nii mahuka näituse tarbeks Lihulas ja selle ümbruses sobivat eksponeerimispinda, seepärast sai näitus viidud Haapsalu kultuurikeskusesse, kus näidatakse ka festivali ajal loodusfilme,” selgitas festivali fotoprogrammi juht Heiko Kruusi.
„Metsän poika” võtab kokku Hannu Hautala elutöö – näitus ja samanimeline raamat koosnevad 49 pildist, mis on üles võetud aastail 1966–2014. Iga aasta on esindatud ühe, autorile olulise fotoga. „Näitus on kui viiskümmend aastat loodusfoto ajalugu. Ta iseloomustab Hautalat paelunud teemasid, kuid annab ka ülevaate fotograafia arengust pika perioodi vältel,” märgib Kruusi. „Kuigi Hautala pildistab siiani filmile, on suuremõõtmelistel fotodel märgata tehnilist arengut ka viimasel kümnendil, eeskätt parema optika kasutamisega seoses,” lisas Kruusi.
Paljudel eestlastel on siiani meeles Hautala esimene näitus Eestis. See sündis sügaval nõukaajal, 1984. aastal. Tammsaare majamuuseumis ja mujalgi eksponeeritud „Kuldkotkas ja valge luik” oli esimene maailmatasemel fotonäitus, mis siia kanti jõudis.
Matsalu kandis on Hannu Hautala käinud pildistamas 90. aastate esimesest poolest alates. Ta oli siin ka tänavu kevadel pärast seda, kui oli tähistanud oma 75 aasta juubelit näituse avamisega Narvas.
Hautalaga on festivalil võimalik kohtuda kahel korral: laupäeval näitab ta oma pilte Lihula mõisas ja pühapäeval jagab selgitusi näituse lõpetamisel Haapsalus.
Looduselamused, sõlmed, orhideed
Kui Hannu Hautala käis 2003. aastal esimesel MAFFil pilte näitamas, oli Remo Savisaar üsna oma fotograafitee alguses. Nüüd on temastki sirgunud maailmas tuntud tegija. Oma tänavuses ettekandes „Looduselamuste jahil” räägib ta oma viimaste aastate põnevamaist pildiprojektidest ning loodusfotograafi aastaringist. See on retk, mis viib imetajate ja tiivuliste maailma ning rännakule kodumaa maastikele. Muu hulgas tuleb juttu päevadest kakkude seltsis, ilveste radadel ja Vooremaa voortel.
Kogenud alpinist ja fotograaf Jaan Künnap sai hiljaaegu valmis põhjaliku käsiraamatu sõlmedest. Selle tarvis pildistas ta etapikaupa üles ka iga sõlme sidumise käigu. Festivalil tutvustab ta sõlmi, mis looduse pildistajale tema töös kasuks võivad tulla. Ühtlasi on tal kaasas näidised köite ja nööride valmistamiseks kasutatavast looduslikust materjalist.
Suure töö on teinud ka Läänemaaga tihedalt seotud mehed, orhidee- ja fotohuvilised Arno Peksar ning Rainar Kurbel. Nad on üles pildistanud kõik Eesti looduses kasvavad orhideeliigid ning pannud kokku näituse „Orhideed Hanila vallas ja mujal Eestis”. Hanila vald on orhideede poolest rikkaim piirkond Mandri-Eestis, kus kasvab meil leitud 38 käpaliseliigist 31. Vaid saartel on valdu, kus avastatud liikide arv on suurem – Hiiu vallast Hiiumaal ja Kihelkonna vallast Saaremaal on leitud üks liik rohkem ehk siis 32. Mehed ei piirdu mitte üksnes orhideede pildistamisega, vaid jälgivad ja hooldavad ka nende kauniste taimede teadaolevaid kasvukohti ning avastavad uusi.
Orhideede uurimiseks ja kaitsmiseks lõi Rainar Kurbel koos Toomas Hirsega mittetulundusühingu Käoraamat. Kahekesi kõnelevad nad käpalistest ka festivali fotopäeval.
Võluaknad, mõned värvid, animalia ja looduse aasta fotode paremik
Näitusega on seotud veel üks laupäevane ettekanne. Loodusemees Arne Ader ja kujundaja Margit Mõttus panid kokku näituse „Võluaknad”, mis on festivali ajal vaatamiseks Penijõe mõisas. Arne ütleb ise oma näituse kohta nii: „Piisab vähesest, et olla armas ja ilus tildritibu: udupehme sulerüü, pisut pallike keha, ilmsüüta silmavaade… Omal moel lummab meid ka karupoeg, pisikese linnu kõrval sootuks teistsugune. Ju on maailmal musttuhat nägu, ent vaid üks armastus ja üks võlu. Iga tildritibu ja karupoeg või kes iganes võib olla võluaken, mille kaudu otsida toda salapärast allikat, kust voolavad välja armastus ja ilu.”
Fotonäitusi on festivalil veel. Lihula mõisas on väljas Luua metsanduskooli õppejõu Veiko Belialsi peaaegu mustvalged fotod koondpealkirjaga „Mõned üksikud värvid!”. Näitusega tähistas autor oma 50. sünnipäeva.
Lihula mõisa aidas on kaks fotonäitust. „Animalia” on koostanud Haapsalu fotoklubi liikmed ja teised loodussõbrad, keda ühendab huvi käia looduses fotoaparaadiga. Jäädvustatud on 28 liiki imetajaid, roomajaid, kahepaikseid, putukaid ja limuseid. Juba aastatepikkuse traditsioonina näeb festivalil ka võistluse „Looduse aasta foto” tänavusi parimaid töid. Lihula raamatukokku on aga Haapsalu linnaloodust tutvustava näituse üles pannud Ennu Põldma. Laupäevasel fotopäeval Lihula mõisas on ka Canoni ja Overalli esindajad, kes tutvustavad tänapäevast fototehnikat. On lubatud, et näha ja proovida saab alles mõni nädal tagasi esitletud ja tõenäoliselt paljudele loodusepildistajaile huvi pakkuvat kaamerat Canon EOS 5D mk IV.
Heiko Kruusi,
MAFFi fotoprogrammi juht
