Kinksi – küla, kus käidi kingadega kirikus

Käisime uurimas, kuidas elatakse aasta küla tiitlile kandideerivas Kinksi külas. Küla elu, ajalugu ja käekäiku tutvustasid meile aktiivsed külaelanikud Eha Kukk ja Raul Oberschneider.

Külas on 37elanikku. Elamud paiknevad mõlemal pool Risti-Virtsu maanteed. Just seetõttu on kõik, kes kunagi Saaremaale sõitnud, ka Kinksi külas käinud.

Kinksi on külalislahke paik. Külaplatsil ootas meid kohv ja Eha Kuke valmistatud magusad saiakesed, mis on küla tunnusmärk. Ajakirjanikke ootas ka mitu pildialbumit, küla tegemiste arhiiv.

„Albumeid sirvides saan aru, et olen külategemiste käigus ise vanemaks saanud, algusaastate pilte vaadates, ei tunne ennast äragi,” ütleb Raul.

Kinksi külal on pikk ajalugu. See Läänemaa põlisküla asub kunagise merekalda vallseljandikul, esmased märgid inimtegevusest on pärit teisest aastatuhandest eKr.

Pildialbumitest on näha, milline oli plats, millel viibime, enne, kui külarahvas selle korda tegi. Nüüdseks on heinamaa asemel mõnus ajaveetmiskoht, koos lasteatraktsioonide, katusealuse, lõkkeplatsi ja muidugi ka külakiigega. Platsil tähistatakse üheskoos jaanipäeva, võetakse vastu uut aastat, peetakse talguid ja veedetakse vaba aega. Aastavahetusteks valmistavad kohalikud mehed heinast lahkuva aasta numbri, et see siis pidulikult süüdata.

Karusepäeva ehk oma küla nimepäeva tähistavad kohalikud iga-aastaselt toimuva ratsavõistlusega.

Külaplatsi kõrval on ka tiik, mida kohalikud oma „mereks” nimetavad. Olemas on ka vesiratas, millega kahel suvitama tulnud tüdrukul parajasti palju tegemist on. Tiigi kõrval olev saun on ehe näide taaskasutusest. Hoone on ehitatud üleliigsetest palkidest, keriseks on seatud vana ahi. Eha ja Rauli sõnul hakkab nüüdseks kümme aastat tagasi alustatu juba lagunema ja on nii mõndagi, mille juurde uue ringiga tagasi tulla.

„Meie küla inimesed on leplikud ja kokkuhoidvad. Kui näiteks jõulised poisid vesiratast väänasid, siis külarahvas tegi selle jälle ilusti korda,” ütleb Eha.  

Raul linnaelu järele ei igatse, vaid leiab, et kõik hüved ja mugavused on tal siingi olemas. „Selleks, et lõbus oleks, ei pea kuhugi sõitma, sest vabakutselise käsitöölisena saan kohapeal loominguga tegeleda. Ma ei pea minema linna, et lõbutseda – saame olla siin oma sõpradega, teha oma asja, mis meie jaoks ongi lõbus. Aga linnad justkui imevad inimesed endasse,” kiidab Raul külaelu.

Igaks jõuluks valmistab küla oma postkaardi. „Kamba peale kujundame, võtame aastast kõige eredamalt meeldejäänud idee ja kanname selle kaardile,” sõnab Eha.

Kinksi külaselts kanti 2004. aasta aprillis äriregistrisse, mis teeb seltsi vanuseks juba 11 aastat. Seltsil ametlikku juhti pole. „Eks keegi peab ikka initsiatiivi enda kätte võtma ja üritust juhtima, aga niimoodi koos saame asjad tehtud,” ütleb Raul.

Külaseltsi ei loodud vaid selleks, et endal lõbusam oleks. Eesmärgiks on seatud ka maamajanduse toetamine ja kodupaiga ajaloo säilitamine. Uuritakse küla minevikku ja taastatakse vana.

„Meil pole uusi maju, pigem tegeleme vanade korrastamisega,” ütleb Eha.

Jaanipäeva ja karusepäeva tähistamisele koguneb palju rahvast. „Tegelikult on see juhtunud ikka tänu sellele, et vald meid algusaastatel nii palju toetas. Siis tuli masu ja vald ei suutnud enam aidata. Aga korraldasime nende pärast neid üritusi ikka edasi, näitamaks külarahvale, et vallaraha pole raisku läinud,” räägib Eha.

Suvine Kinksi on puhkaja jaoks paradiis, eriti lastega peredele. „Ma ei ole näinud päeva, kus platsil pole kedagi,” ütleb Raul.

„Meri on ka ainult 15 kilomeetri kaugusel,” lisab Eha.

Eha arvab, et praeguste elanike lapsed ja lapselapsed tegelevad külaelu edendamisega ikka edasi. „Minu lapselapsed käivad juba praegu suviti aitamas. See teeb laste suve nii palju  avaramaks, sest siin nad ei ole koduõues kinni. Siin on nende jaoks turvaline,” räägib Eha.

Meie külastuskäik ei piirdunud külaplatsil istumisega, Eha ja Raul tutvustasid meile ka ülejäänud ümbruskonda. Sõitsime mööda küla piiri, nägime Rauli isiklikku sepikoda ja käisime Kinksi küla piirides asuval Karuse kalmistul. Ka kalmistul ei hoia korda keegi muu kui külarahvas.

Aktiivne külarahvas on saanud korrastustöödeks abi mitmete projektide kaudu. Sellise  koostöö näiteks võib tuua Karuse kalmistu väravakabeli, mis restaureeriti matusetalitluste läbiviimiseks, ja abihoone ehitamise, kus on olemas kõik haua koristamiseks vajaminevad riistad. Hetkel on käimas kalmistu piirdeaia rajamine. „Soovime tähtsamate haudade juurde panna ilmastikukindlad tahvlikesed infoga maetute kohta, et üksiuitajadki teaksid, kellega tegu,” lisab Eha.  

Pakutakse ka kalmuhooldusteenust, et kaugemal elavad inimesed ei peaks lähedaste haudade pärast muretsema. „Kolm-neli tellimust aastas ikka on. On hakatud isegi haudade kujundamist  ja ääriste paigaldamist soovima. Oleme saanud tellimuse ka Saksamaalt,“ sõnab Eha.

Kinksi küla nime kohta teab Eha rääkida järgmist legendi. „Vanal ajal panid inimesed kirikusse minnes kingad jalga alles ukse ees, sest teekond kirikusse oli pikk ja kingi tuli säästa. Aga siinkandi inimesed võisid otse kodust kingadega minna, sest küla on väike ja kirik lähedal,“ pajatab Eha.

Kinksi külas on küll vähe elanikke, aga olemasoleva seltskonnaga tehakse ära palju tänuväärset tööd. Teistel külakogukondadel oleks Kinksi rahvalt palju õppida. Ühtehoidvad elanikud suudavad ka kõige pisemale kohale elu sisse puhuda, ja sellega ka kaugemalt pärit inimesi enda juurde meelitada.

Aasta küla

Organisatsioon Kodukant Eesti valib aasta küla juba kuuendat korda. Konkursi võitja kuulutatakse välja 7. augustil Eesti Külade XI Maapäeval Järvamaal Säreveres. Koostöös Terevisiooniga selgus 12. juunil ka rahva lemmikküla, milleks tänavu osutus Leedri küla Saaremaalt.

Fotod ARVO TARMULA