Riigikogu kevadise istungjärgu üha lähenev lõpp tõotab tulla tormiline. Mõned nädalad tagasi andis valitsuskoalitsioon lõpuks menetlusse kaua vindunud maksumuudatuste paketi, mis läbis küll valitsuse kooskõlastusringi kolme eraldiseisva eelnõuna, kuid parlamendi ette jõudis järjekordse kobarana. Maksupaketti on ühte surutud asju, mida koos menetleda on peaaegu võimatu. Näiteks on kobareelnõus sees tulumaksuvaba miinimumi kasvatamine, millele sooviks ka opositsioon alla kirjutada. Sealsamas kõrval on aga kütuseaktsiisi tõstmine, mille vastu tuleb võidelda kõikide meetmetega.
Valitsusel on vaja, et nimetatud maksupakett läbiks kõik vajalikud kolm lugemist parlamendisaalis enne 1. juulit ning sellisel juhul saaks juba 2016. aasta jaanuarist koguda kõrgema aktsiisimääraga kütust. Opositsiooni hinnangul on säärane negatiivsete muudatustega kiirustamine lubamatu ning halvendab selgelt inimeste heaolu. Seetõttu on riigikogus juba alguse saanud öised istumised: kui möödunud nädalal venis vaid üks tööpäev varajaste hommikutundideni, siis käimasoleva ja ka tuleva nädalal istungid kestavad märksa kauem.
Miks me ikkagi seda teeme, võiks ju küsida. On ju ministrid riburada pidi kinnitanud, et aktsiisitõus toob kaasa vaid mõne sendi võrra suuremad liitrihinnad ning inimesed võiksid hoopiski mõelda säästlikumate autode peale. Tegelikult mõistab igaüks, et kütuseaktsiisi kasv ei mõjuta mitte üksnes kütuse hinda.
Aktsiisitõusu puhul tuleb vaadata suuremat pilti. Rääkides esmalt vaid sõiduautodest ning sõidukulude kasvust, mõjutab aktsiisitõus eelkõige maapiirkondade inimesi. Maal on ühissõidukitega liikumine teadupärast üsna piiratud ning kümnete kilomeetrite taha tööle pääsemiseks on auto lausa hädavajalik. Kuna läbitavad vahemaad on suured, on ka tulevased arved suuremad.
Tuntud väljend ütleb, et võitja võtab kõik. Valimiste võitjana peaks ju Reformierakonnal olema täielik õigus viia ellu just sellist poliitikat, nagu ta soovib ning milleks inimesed on oma mandaadi andnud. Nii enamasti ka on, kuid kütuseaktsiisi tõstmise puhul see siiski nii ei ole. Nimelt ei sõnanud peaministripartei kordagi enne valimisi, et õige pea kavatsetakse kütuseaktsiisi tõstma asuda. Mandaat selleks puudub. Pigem on nii, et vajadus tingib tehtava. Kuna reformarid pole valmis osast oma tarbetuist lubadustest loobuma ning suuremaiks maksumuudatusteks puudub julgus, tuleb kasvatada aktsiisi.
Kindel on aga, et see plaan ei meeldi Eesti inimestele. Esmalt kogunesid tuhanded eestlased kütuseaktsiisi tõstmise vastastele meeleavaldustele ning seejärel on oldud vägagi aktiivsed kinnitama oma allkirjaga sedasama vastumeelsust. Kui Vabaerakond kogus enda algatatud kollektiivsele pöördumisele tuhatkond allkirja, siis Keskerakonna algatatud kütuseaktsiisi tõstmise vastasele aktsioonile andis oma allkirja üle 25 000 inimese.
Võib aga kahjuks eeldada, et isegi selline mass ei tähenda valitsuskoalitsioonile midagi. Siinkohal peabki aktiivselt sekkuma opositsioon ning takistama kõigi olemasolevate vahenditega maksupaketi vastuvõtmist. Ei tasu karta, et sellise menetluse takistamise tõttu positiivsed muudatused vastu võtmata jäävad – vaid negatiivsed maksumuudatused vajavad poolt aastat etteteavitusaega ja kaua oodatud tulumaksuvaba miinimumi ning lastetoetuse tõus võetakse kindlasti vastu ja rakendatakse ka õigel ajal.
Valitsuskoalitsioonil on parlamendis teadupärast 59 saadikut, kuid nende read on ühtsusest kaugel. Olen võrdlemisi veendunud, et nii mõnedki neist 59st on südames vastu näiteks majutusasutuste käibemaksumäära tõstmisele, mis annab tugeva löögi meie turismisektorile, nagu on ka vastaseid kütuseaktsiisi tõusule. Möödunud nädala kolmapäevane ööistung oli neile esimene järelemõtlemiskoht ning aega mõtlemiseks pakuvad ka selle nädala öised tunnid. Loodan siiralt, et nii mõnigi neist tuleb mõistusele ning mõtleb enne nupule vajutamist ka rahvale, mitte vaid käsule. Sellisel juhul suudame kahjulikud maksumuudatused ära jätta.
Enn Eesmaa,
Keskerakonna aseesimees