Kalle Tõnisma. Foto: erakogu
4.
Kui lahkusime Johni juurest, hakkas reisiväsimus tunda andma ja otsustasime, tänaseks aitab. Enne oma tuppa minekut tahtsin veel suitsu teha. Hotelli esine oli hilisele tunnile vaatamata rahvast ja taksosid täis. Läksime kasiinosse, kuulasime juubeldusi ruletilaudade juurest, silma jäi eraldi klaasseintega pokkerimängijate ruum, eemal seisis blackjack'i laudade rivi. Mänguautomaadid olid grupeeritud: 25-, 50sendiste panustega masinad, samuti 1-, 5-, 25- ja 100dollariliste panustega. Istu, kuhu tahad, ja mängi.
Sajaste masinate juures nägime ainult paari mängijat, suured sigarid tossamas. Olgu, teeme siis kah käe valgeks. Timo istus paar rida tahapoole masina taha ja 25 sendi kaupa hakkas meie viiedollarine krediit kahanema. Paar dollarit oli juba läinud, kui äkki kuulsin kõrva ääres hüüatust „Halloo!”. Reiele maandus kena punaste küüntega hoolitsetud käsi.
Vaatasin saabujale otsa, segaduses, sest tundsin kena tütarlapse keha lähedust ja tugevat parfüümi lõhna. Toibusin ja mõtlesin endamisi käitumismalli, kui juba kuulsin uut jutuvada. „Te olete nii kena mees. Oleksin hea meelega teile tütre eest. Kas te ei sooviks mind viia New Yorki? Ma pole seal kunagi käinud. Ma arvan, et meil oleks seal hea. Ma oskan paljusid asju, täidaksin kõik teie soovid!” Tundsin oma parema küljel nagu sebimist, nügimist.
Kõik oli nii ootamatu. Vastasin aeglaselt ja meelega kehvasti „I spik not english”.
Tõusin püsti ja läksin tahapoole, tahtsin Timo juurde jõuda. Seal oli aga mänguautomaadi tool tühi. Kuhu ta kadus? Veidi silmadega ringi otsinud, nägin teda kasiino turvamehe ja politseinike juures seismas. Viimaste vahel seisis kena tütarlaps, õnnetu näoga, käed raudus. Mis nüüd veel? „Kas kutsuti ka reisile või mis juhtus?” küsisin. Tuli välja, et Timo kõrval mänginud mehelt varastas kinnipeetud neiu pool tuhat dollarit. Timot kutsuti tunnistajaks. Kuna tal aga polnud neile midagi märkimisväärset öelda, lubati tal lahkuda.
„Kas sul on rahakott alles?” oli Timo esimene küsimus. Rääkisin talle oma juhtumist. Sai selgeks, et tegemist polnud mitte prostituutidega, vaid vargaplikadega. Oli vist minu õnn, et istusin masina taga vasakpoolsel toolil ja samal poolel taskus oli ka rahakott. Prostitutsiooni kohta olgu öeldud, et Nevada osariigi Clarki maakonnas, kus asub ka Las Vegas, on prostitutsioon rangelt keelatud. Meile sai aga selgeks, et seifi, mis on numbritoas, tuleb hoolega kasutada.
Maganud end korralikult välja, kontrollisime hommikul sidevõimalusi, et end kurssi viia, mis kodumaal toimub. Minu mobiil ei toiminud. Unustasin tellida enne reisile minekut ülemaailmse sideteenuse. Timo arvuti kord andis ühendust, kord ei. Alla laadis kõike, aga mailboksis lugeda või midagi välja saata ei õnnestunud.
Hommikusöögipaigas üks suur võileib ja kohv ning ligi 15 dollarit oligi läinud. Kohvi hind tundus kodusega võrreldes meeletu – 3,64 dollarit tass. Pluss käibemaks. Tuleb välja, et Las Vegases, ilmselt siis kogu osariigis, on kõik hinnad igal pool käibemaksuta. See lisatakse alles kassas. Minu meelest, uurides kassatšekke, on toidukaubad ja kultuuriteenused (kontserdid, sõud) käibemaksuga 8, muud kaubad 10 protsenti.
Meie edasist tegevust juhtis kaks eesmärki. Timol oli laupäeval Layonessi ülemaailmne ärikongress ja teiseks tahtsime minna Suurde kanjoni.
Sinna pääs oli veel lahtine, tuli välja, et see on päris keeruline. Läksime linna, et näha kõike ka päevavalguses. Olime nagu kevadel välja saanud vasikad, kolasime ringi ja vahtisime, suud ammuli. Mõtlesin, et ma olen selline, pole Euroopast kaugemale saanud. Aga jälgides Timot, kes on kogu maailmas käinud, paistis, et temalegi oli huvitav. Olime Ameerikas mõlemad esimest korda. Meid ümbritsesid hotellid, üks kaunim kui teine. Kogu maailmast, Itaaliast, Prantsusmaalt, Hispaaniast, Inglismaalt ja loomulikult Ameerikast endast, on kokku toodud tükike kultuuri, arhitektuuri. Sealsed kombed ja loomulikult nende parimad köögid. Silma jäi, et ehituses olid valdavad klaas ja betoon.