SÄDEMETE SÄDE: Päikeseline kultuuritegija Kristi Erkmann

Kristi Erkmann. Foto: Arvo Tarmula

Lääne maavalitsuse kultuurinõunikku Kristi Erkmanni tundub jaguvat igale poole – tähtsaid üritusi korraldama, tantsima, käsitööd tegema ning pidulikel puhkudel maavalitsuse nimel aukirju ja lilli üle andma.

Nii polegi imestada, et kui läinud aasta lõpus pärjati teda tiitliga „Sädemete säde”, kõlas mitme inimese suust lause: „See tiitel läks nüüd küll õigesse kohta.” Erkmann on Haapsalust pärit – lõpetanud Wiedemanni gümnaasiumi selle kõige esimeses lennus. Vahelepõikena lisas ta, et poeg Bosse lõpetas sama kooli viimases lennus.

Pärast kooli Haapsalule truuks jääda polnud Erkmanni sõnul eesmärk omaette, vaid see lihtsalt läks nii – üks asi viis teiseni, nagu see ikka kipub olema. Samamoodi on olnud tööde ja õpingutega.

Erkmann ütles, et tal pole kunagi olnud suurt unistust mõnest ametist, mida elus pidama hakata. „Juba lapsepõlves, kui küsiti, kelleks tahan saada, oli see hästi keeruline teema. Ma ei tea seda siiani,” tunnistas ta.

Ta on õppinud tehnikumis asjaajamist ja arhiivindust ning Haapsalu kolledžis avalikku haldust, lõpetanud kolledži esimeses lennus nii nagu gümnaasiumigi. Bakalaureuse kraadile aga magistrit ei järgnenud. „Olin koolist väsinud ja läks hoopis Haapsalu kutsehariduskeskusse käsitööd õppima,” rääkis ta.

Avalikkusele sai Kristi Erkmann, tollase nimega Sool laiemalt tuttavaks seitse aastat tagasi, mil ta asus lapsepuhkusele läinud Anneli Akna asemel Lääne maavalitsuse kultuurinõuniku ametipostile.

Kristi sõnul polnud maavalitsus toona sugugi mitte kõige atraktiivsem töökoht ja oma mõtetes võttis ta seda kui ajutist ametit. Nagu ajutiste asjadega ikka, kipuvad need jääma püsivateks. Maavalitsuse kultuurinõuniku ülesanne pole Kristi Erkmanni sõnul mitte niivõrd üritusi korraldada, kuivõrd koordineerida ja järelevalvet teha. Ürituste korraldamiseks pole maavalitsusel eelarves eraldi ridagi.

Nii on kultuurinõuniku koordineerida programm „Teater maale” ja kultuuritööd maakonnas, esindada maavalitsust riigile kuuluvate muuseumide nõukogudes, millest on küll jäänud vaid Rannarootsi muuseum, pidada järelevalvet raamatukogude üle.

Muidugi ei pääse nõunik mööda ka maavalitsuse esindamisest avalikel üritustel ja ettevõtmistel. Erkmann ütles, et vahel võib tõepoolest jääda mulje, nagu tema ülesanne olekski lilleneiu olla, aga päris nii see ei ole. Ta lisas, et on oma töös paljudel juhtudel kogenud, kui oluline võib inimestele ja organisatsioonidele olla maavalitsuse tähelepanu.

See viimane – esindamine ja osalemine – on ühelt poolt tore, ent kui arvestada, et palju kultuuriüritusi toimub õhtuti või nädalavahetustel, võib see lõpuks üsna kurnav olla. Vabu nädalalõppe on ikka ka. „Ja vahel tuleb neid lihtsalt võtta,” lisas ta.

Õhtuti ja nädalavahetustel kodust eemal olla on seepärast lihtsam, et lapsed on juba suured ega vaja ema pidevat kantseldamist. „Väikeste lastega on kindlasti keerulisem ja see on perekonnale hästi väsitav, sest nad peavad arvestama, et sind ei ole,” rääkis ta.

Euroopa ei ole igav

Erkmanni sõnul võtab kultuuritöö maavalitsuses tegelikult vähem aega kui tegelemine Euroopa Liitu tutvustava Europe Direct’i teabekeskusega, mis loodi maavalitsuse juurde 2013. aastal. Esmapilgul ei tundu Euroopa Liidust rääkida kuigi huvitav. Erkmann tunnistas, et igavavõitu võib see tunduda küll, kuid tegelikult saab seda teemat käsitleda vägagi inimlikult. Ta rääkis, et kui üle-eelmisel aastal avanes võimalus teabekeskuse loomiseks raha taotleda, mõeldi maavalitsuses põhjalikult, kas ja kuidas seda teha. „Asja mõte on teavitada. Oleme lähtunud sellest, et pole mõtet surmigavaid konverentse ja seminare korraldada, vaid teha õppereise ja muid üritusi,” selgitas ta.

Teabekeskuse üheks tõsisemaks ettevõtmiseks peab ta koostöös Kodukant Läänemaaga ette võetud maakonna arengustrateegia uuendamist. Kui strateegia mõjusid tavakodanik esialgu omal nahal ei tunneta, siis koos Haapsalu rahvaülikooliga korraldatud „Elukooli” sarjast sai iga huviline asjalikke näpunäiteid tarbija õigustest kuni valgustite ja valgustuseni välja.

Seltskond, kellega tuleb teabekeskuse kaudu kokku puutuda, ulatub hällist hauani – eakaile on korraldatud ohutuspäevi ja arvutikoolitusi, nooremale põlvkonnale aga räägitud nii Euroopa Liidust kui ka kodustest asjadest. „Koolilapsed ei pea mitte teadma, mitu liiget on Euroopa Parlamendis, vaid pigem seda, mis see Euroopa üldse on,” selgitas Erkmann.

Ta lisas, et väiksemate lastega alustatakse hoopis arutlusest, mis on Eesti ja kodu.

Tundub, et kõik, millele Erkmann käe külge paneb, see ka õnnestub. Tema eestvedamisel säras Haapsalu naisrahvatantsurühm Kalurineiud Tallinnas laulu- ja tantsupeo rongkäigus Läänemaa kolonni eesotsas omavalmistatud Vormsi rahvarõivis.

Kristi rääkis, et tantsurühmale rahvariideid valides vaadati päris põhjalikult ringi. Lõpuks langes liisk Vormsile, sest sealsed rahvariided on isikupärased ja tavapärastest triibuseelikutest erinevad.

Erkmanni sõnul ei pidanud kõik rühmaliikmed Vormsi riideid esialgu sugugi parimaks valikuks.

Enne kui hakati mõtet teoks tegema, pöördusid Kalurineiud ka Vormsi käsitöönaiste poole – luba küsimata teiste mängumaale tungimist peeti kohatuks. Kui sealt nõusolek saadud, peeti pikalt nõu Vormsi rahvariiete asjatundja Kristina Rajandoga, kes pani Kalurineiud mõistma saare rõivatraditsiooni olemust.

Selle asemel et omanäolised rahvarõivakomplektid lihtsalt tellida, läksid tantsunaised keerulisemat teed pidi ja valmistasid need ise. Ainus, mis Vormsi käsitöölistelt telliti, olid kurrutatud seelikud, sest nende valmistamine olnuks liiga aeganõudev ja nõudnuks lisateadmisi. Käised, põlled, aluskleidid ja tanud tehti aga ise. Selleks korraldati Vormsi kooli käsitööõpetaja Ene Ranna käe all õpitubasid. Et kõik ikka õigesti välja tuleks ja autentne paistaks.

Kristile endale pole käsitöö kaugeltki võõras, seda enam, et ta on seda eriala Haapsalu kutsehariduskeskuses õppinud. „Ju ma pidin sellepärast käsitööd õppima, et tõestada endale, et midagi ma ikka oskan kah,” põhjendas ta. Erkmann lisas, et joonistada ei oska ta üldse ja esimeses klassis oli kirjatehnika tal tunnistusel ainus neli.

„Arvatakse, et ma olen kõva käsitööline, aga ega ma seda nii palju ka tee,” jäi ta tagasihoidlikuks. Ometi leidis ta, et ametnikutöö kõrvalt on väga tore midagi ka praktilist ja oma kätega teha. Haapsalu salligi on ta valmis kudunud.

Käsitöö õppimise kaudu on Erkmann aru saanud, et sugugi mitte igat liiki käsitöö pole talle ühtviisi meelt mööda. Nii ei kuulu kangakudumine tema lemmikute hulka. „See on ühtpidi äärmiselt tehniline ja matemaatiline, ja kui põnev koht on möödas, läheb tuimaks uhamiseks. See pole veel mu lemmikuks saanud, aga võib-olla kunagi saab,” rääkis ta.

Ka õmblemise kohta tunnistas Erkmann, et „ilmselt pole see krõks veel käinud”, kuigi võõras see töö talle ei ole. Õmblemisel meeldib talle mängu ilu ehk see, kui palju üks muutus tulemust mõjutab. Õmblemise asemel on ta andunud taaskasutaja ja sage kaltsukate külastaja. Kaltsukais on tema sõnul oluline just jahikirg – pead saama võimalikult toreda asja ja võimalikult odavalt. Et huvitavaid asju leida, tuleb taaskasutuspoode süsteemselt nn kammida. „Praegu on nagu mõõn, ma ei leia midagi erilist,” ütles ta.

Taaskasutuskauplustega on see oht, et suhteliselt odava hinna tõttu kipud ostma sedagi, mida pärast selga ei pane. Enamasti lähtub ta põhimõttest: kui hakkad poes mõne eseme sobivuses kahtlema, jäta see pigem poodi.

Mis riietusse puutub, siis usaldab Kristi Erkmann oma 17aastase tütre Britta hinnangut. „Me teeme vahel nalja, et oleme mõlemad aru saanud, kui tapvalt hea maitse meil on. See ei lähe küll alati kokku,” muigas ta.

Kristi Erkmanni tundub jaguvat igale poole – töö ja muude hobide kõrval lööb ta kaasa tantsurühmades Black Coffee ja Kalurineiud. Kui Helve Kruusemendi juhendatav Black Coffee on koos käinud juba tosin aastat, siis Ulrika Graubergi käe all tegutsev Kalurineiud on kümme aastat noorem.

Oma esimesed etteasted tegi Eesti–Soome tantsupeoks kokku tulnud Kalurineiud hoopis nime all Haapsalu Hallid Hiired. Nimi peegeldas Erkmanni sõnul seda, et tantsijad on oma igapäevase ameti poolest kontoritöötajad. Hiljem, suurele tantsupeole pürgides otsustati siiski nime vahetada ja inspiratsiooni ammutati Haapsalu kunagise tantsujuhi ja -looja Heljo Talmeti naisrühmadele loodud tantsust „Kalurineiud”.

Erkmann tunnistas, et talle meeldib tegelda paljude asjadega, sest vaid ühe teemaga süvitsi minnes hakkaks igav. „Mulle meeldib teha mitmesuguseid asju, sahmerdada ja korraldada,” ütles ta.

Küsimusele, kas mitmel rindel toimetades pole ohtu kõiges pealiskaudseks jääda, vastas Kristi: „Ilmselt on sellelgi tõepõhi all, aga üks asi täiendab teist ja kui oled end ühe asjaga kurssi viinud, tulevad teised lihtsamalt ja loomulikumalt.”

Kaugeleulatuvaid ja ambitsioonikaid plaane pole Kristi Erkmann oma sõnul siiski julgenud seada. Pigem eelistab ta väiksemaid eesmärke, mille täitmine tekitab hea tunde ja annab võimaluse kasvada. Erkmann peab end pigem meeskonnamängijaks kui sooloesinejaks, sest meeskond on tema sõnul tähtis ning teistega koos asju teha ja nende eest vastutada on palju toredam. Konflikte Vähi tähtkujus sündinud Kristi Erkmann ei armasta ja kui mõne inimesega koostöö ei suju, püüab temast lihtsalt eemale hoida. „Nina alla rusikatega ma pigem vehkima ei lähe,” ütles ta.

Kuigi avalikkuse ette ilmudes on Kristi alati särav ja naeratav, tunnistas ta, et kui asjad üle pea kasvavad, on hea vahepeal kusagil omaette olla. Näiteks mere ääres.