Rõõm oli kuulda, et riik on tänu Lauri Luige lobitööle andnud Haapsalu ajalooliste puitskulptuuride taastamiseks 10 000 eurot.
Skulptuuride maailmas on 10 000 õigupoolest väike raha, kuid promenaadi kaldavees kümbleva jääkaru maksumus lubab loota, et saadud raha eest õnnestub Haapsalul kaunistada Aafrika randa üsna mitme skulptuuriga. Kas need just vana Haavamäe kujude koopiad peaksid olema, on iseasi.
Sõjaeelsel ajal rõõmustasid Aafrika rannas silma peale jääkaru ka marabu, krokodill, päkapikkudega kärbseseen ning Miki-Hiir. Juba on avaldatud mitmest suust arvamust, et selle rea taastamist peaks alustama Miki-Hiirest. See ei pruugi olla parim valik, vaid otse vastupidi. Ma nimelt kahtlen sügavalt, kas ka kunstnik Haavamägi tahaks tänapäeval ikka Aafrika randa või üldse kuskile Miki-Hiire kuju teha.
Asi on sümbolites. Miki-Hiire tähendus on ajaga muutunud. 1920. aastail tähendas see progressi, uusi tehnika- ja kultuurisaavutusi, meelelahutustööstuse lootusrikast algust ja selle hüvede levimist massidesse. See oli uudne, edasiviiv, tervitatav, innovaatiline ja ameerikalik. Ameerikalik oli hea, kiireltarenev, paindlik, loov, olles sellisena aeglasemale ja inertsemale vanale Euroopale eeskujuks.
Tänapäeval, mil oleme näinud ka massimeelelahutuse ja „ameerikalikkuse“ negatiivseid kõrvalmõjusid ja tagajärgi ning selle tugevat seotust liigse tarbimise ja tarbimismentaliteediga, on Miki-Hiirel küljes sellest tulenev väga tugev negatiivne tähendusväli. Ameerika ei ole enam see Ameerika. Multifilmid ei ole enam mitte kunstnikuvabadus uudse tehnoloogia piiramatute võimaluste keskel, vaid teadlik ja kalkuleeritud tööstus, kus kvaliteeditempleid jagavad reiting ja läbimüük. Neidsamu Miki-Hiiri eri ilmete ja poosidega vorbib lõputute koomiksite ja multikate tarbeks nüüd ühe või paari kunstniku asemel tuhatkond, kõik sama stambi ja joonega.
Aastal 2015 ei tuleks Roman Haavamäele pähegi Miki-Hiirt teha. Kui ta elaks, siis ta võib-olla isegi häbeneks, et nooruse tulipäisuses sellise tembuga hakkama sai. Kuigi pole ju midagi häbeneda, sest viga ei ole mitte Haavamäes, vaid selles, milliseks Miki ise on 90 aastaga kasvanud.
Kärbseseene ja päkapikkude vastu ei ole mul samuti eriti sooje tundeid. Tänapäeval kaunistavad sellised niknäkid inimeste eraaedu ja satuvad aiaajakirjades mõnikord kutseliste aiakujundajate pilkeobjektiks kui kitši musternäidised. Eraaedades on oluline siiski selle omaniku isiklik maitse ja soov, mitte see, kas üks asi on kunst või kitš. Linnaruumis peame sellega minu meelest siiski arvestama. Maailm on 90 aastaga muutunud nõudlikumaks.
Autor autoriks ja kunst kunstiks, minu meelest mõjuks Aafrika ranna jalutusalal nii Miki kui ka aiapäkapikud tänapäeval ka lihtsalt kummaliste ja kohatutena. Ka Aafrika kontekstist lähtuvalt ei oleks neil sinna randa asja. Olgu seal krokodill ja marabu… ja minu pärast ahvid, kaelkirjakud ja lõvidki, siis oleks sel mängul mõte ja tähendus ja Aafrika rand. Puidust mustanahalisi vist ei saa sinna teha, see nali võib solvata… kuigi mõte sellest tundub mulle köitev.
Ma võin aga Miki asjus ümber mõelda juhul, kui Aafrika rannas hakkakski edasi arenema multikategelaste teema. Kui peale Miki tuleks ka näiteks Tomi ja Jerry ja „Kollide kompanii“ ja „Käsna-Kalle Kantpüksi“ galerii. Siis oleks see põnev ja ainulaadne kollektsioon puitu voolitud kuulsaist multikategelastest ja sellena väärtuslik. Siis on see miski, mida tuldaks tõesti huviga vaatama.
Või veel kolmas lähenemisnurk. Mis siis, kui Aafrika randa hakata arendama fantaasiaskulptuuride kogu? Eesti mütoloogiavaramu on selleks küllalt rikas. Eesti kunstnikud on selleks piisavalt lennuka mõttega.
Me ei pea jääma kinni 1920.–1930ndaisse. Me ei pea keskenduma ainult taastamisele ja säilitamisele. Me saame hoopis kasutada senist ja luua selle baasil uut. Nii toimubki areng aja- ja kultuuriloos, tehnikas, tööstuses, kõikjal. Nii nagu Miki ei ole tänapäeval enam see, kes ta oli vanasti, nii ei ole ka aeg ja inimesed enam need.
Nii et tehkem tema asemel kas või Põhja konn sinna Aafrika randa.
Aidi Vallik, kirjanik
Küsige laste käest, nemad teavad !
Referendum lastele- vahva !
Ehk oleks mõtet teha küsitlus lasteaedades ja algkoolides?Kui nende jaoks teha,las valivad ja otsustavad.
sinna sobiks loll ivan oma ahjuga ja ahju peal kindlasti tahvel, kes annetaja oli
mingi ämblikmees või Ben Ten võiks olla. Mulle lapsena meeldisid need kõige rohkem. Nüüd, kui olen juba suur ja käin Promenaadil õlut joomas, tunnen ikka oma kunagistest lemmikutest puudust. Kes saaks seda Laurile edasi öelda?
Pokud olgu Pokumaal ja Lotte Lottemaal. Kui see armas Miki on laste mänguväljakul polekski nii hull. Aidi Vallik ei ole enam haapsallane, aga tore, et ta mõttega vähemalt Haapsalus on, kui siin elamiseks kitsaks jäi.
Täname Laurit!
Ma ei teadnudki, et Aidist selline ajaloovihkaja on saanud. Muidu tore inimene, aga vahel paneb ikka kaarega mööda. Tegemist on AJALOOLISTE kujudega, millel oli AJALOOS tähendus. Kas see, et linnusemüüri ehitati kunagi põllukividest ja vahele visati mörti, tähendab nüüd seda, et näiteks linnuse restaureerimisel peaks kasutama silikaattellist, plastikut ja tsementi? Johhaidii Krõlli ja Pokut, ma ütlen. Enne mõtleks, siis ütleks!!
See nn taastamine taastamise pärast ja igasugune tsaariaja või 20-30, või isegi nõukaaja järele õhkamine on nagu, mingi vanamutt vahiks oma noorusaja pilte ja tahab, et kosmeetik ta taas nooreks tuuniks. Kurat, ei saa ju. Tulemus ajab oksele. Ja ajalooga ei ole siin mingit pistmist. Puhas maitse ja eetika küsimus.
Ära plära, suuvooder!
Tõsi ta on. Kikilipsuga Miki-Hiir, Sarved peas…. oleks tase… Huumoripealinn Haapsalu.
Aidi Vallikul on õigus-Miki asemel võiks tõesti olla kas Lotte,Krõll,Pokud ja muidugi ka kärbseseen.
Aidiga nõus. Aafrika loomad Aafrika rannas oleksid väga toredad!