Alles hiljuti tähistasime õpetajate päeva ning parimad pedagoogide seast leidsid tunnustamist ka vabariiklikul tasandil, kirjutab Tallinna Kristiine Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja, haapsallane Margus Luik.
Sellised austusavaldused on märgilise tähendusega Tore kui õpetaja-ametit püütakse väärtustada ja esile tõsta, aga kas eksisteerib ka mingi objektiivne kriteerium pedagoogi taseme hindamisel? Kas on olemas parameetrid, mille põhjal võime kindlalt väita, et tegemist ei ole pelgalt täiskavanutest koosneva huvigrupi poolt esitatud kandidaadi vaid tõeliselt suure pedagoogiga?
Milline on hea õpetaja? Kui loetleda vajalikke omadusi, võiks välja tuua, et hea õpetaja on multitalent – spetsialist, näitleja, psühholoog ning bürokraat ühes isikus. Erialaste teadmiste osas on kõik selge – ilma nendeta lihtsalt ei saa ning seda osa valdab enamik pedagooge suurepäraselt. Näitlemisoskuse abi vajab koolmeister eelkõige oma aine lastele huvitavaks muutmisel. Suure sisemise põlemise ning hoogsa žestikuleerimise abil on võimalik laps igast ainest huvituma panna! Psühholoogi roll on samuti hädavajalik. Jõudmaks iga lapse südamesse on vajalik individuaalse lähenemise oskus. Paraku ei pääse pedagoog ka bürokraatiast. Oskuslik „paberimäärimine“ käib ameti juurde.
Mõnel õpetajal on enim arenenud üks, teisel teine omadus. Võrdselt hästi igas valdkonnas orienteeruvaid pedagooge on vähe ning neid võimegi iseloomustada kui oma ala tippe. Nad on südamlikud, mõistvad, heatahtlikud, osates märgata ka lapse kõige väiksemaid kordaminekuid. Hea pedagoog teab ja peab meeles, et laps on justkui „kutsikas“ kes alles õpib ning kompab piire. Ta mõistab, et õpilast tuleb suunata, mitte tema peale karjuda või mis veel hullem – mõnitada. See aga ei ole alati kerge ning nõuab tugevat enekontrolli. Oluline on ka oskus enese üle naerda ning julgus paluda vabandust kui ollakse eksinud. Tähtis on õpilasele näidata, et ka õpetaja on inimene kes teeb aeg-ajalt vigu, suutes neid ka tunnistada. Õpilane tunneb end tasemel juhendaja seltskonnas turvaliselt ning õnnelikult. Laps peab tunnetama, et on alati tundi oodatud. Luues põneva, turvalise ja armastust täis õhkkonna, tuleb õpilane sinna ilma erilise sunnita. Hea õpetaja peab ühtlasi olema autoriteet – eeskujud innustavad! Kui ollakse omas valdkonnas tuntust kogunud on laste kaasamine tunduvalt lihtsam.
Milline oleks siis kõige objektiivsem kriteerium hindamaks pedagoogi pädevust? Kõige konkreetsema vastuse pealkirjas püstitatud küsimusele saame õpilaste silmist – need peavad särama! Ükski tiitel või juhtkonna tunnustus ei ole võrreldav lapsepoolse heakskiiduga! Robin Sharma on raamatus „Avasta oma saatus“ kirjutanud antud konteksti hästi sobituva metafoori – päike annab kõik mida suudab ning vastutasuks kasvavad tema suunas kõik lilled, puud ja taimed.
Kallid kolleegid! Head õpetamist ning püüelgem üheskoos täiuse poole!
Margus Luik, Tallinna Kristiine Gümnaasiumi kehalise kasvatuse õpetaja, haapsallane
Väga-väga nõus: “Ükski tiitel või juhtkonna tunnustus ei ole võrreldav lapse-või noorepoolse heakskiiduga!”
Ta on muide tänavu meie Kristiine Gümnaasiumi parimaks õpetajaks tunnistatud. Ja mitte esimest korda.