Kaheksa aastat tagasi rippus Haapsalu kunstigalerii lae all sada poodud kipstitte, seekord voogab laeaknast tulvava valguse poole koolnukahvatu konnaparv.
Poodud tited tekitasid 2018. aastal väikelinnas tõsise pahameeletormi, nii et galerist Agur Kruusingulgi tuli aru anda, miks ta sellist (igasuguse mõtte ja tähenduseta) rüvedust kunstisaali lubab. Tuhat kahvatut konna tittede vastu ei saa, kuigi mine tea.
Konnad ehk tõesti mitte. Aga roosa küünelakiga üle võõbatud ja seinale trikolooriks sätitud toored kilud võiks mõnd tõsist isamaalise ilmavaate ja selgete sihtidega mustvalget isendit häirida küll.
Lustivad täiega
Paralleelid kahe näituse vahel on siiski ilmsed. Noored (ja mitte enam nii noored) kunstnikud lustivad täiega, kõneldes seejuures surmtõsistest asjadest ning esitades ebamugavaid küsimusi. Viimased tekitavadki pahameelt, selge see. Seda esiteks.
Teiseks julgeksin paarikümne aasta pikkuste linnasiseste kunstivaatluste põhjal ennustada, et Katrin Enni, Andre Joosep Armingu, Aksel Haagenseni ja Sil
