Silt: Silvia Sosaar

[caption id="attachment_469906" align="alignnone" width="1920"] Ratsamonument (Silvia Sosaar). Foto: Andres Hion[/caption] Kunstnik Silvia Sosaar lõpetas rühmanäituse „Elu tung” pühapäeval Haapsalu linnagalerii ette paarikümneks minutiks püstitatud elusa ratsamonumendiga. Roosa postament, kaks roosat kiikhobu, turjal tardunud ratsanikud, roosad mütsid peas. Mõlemal käes roosa poksikinnas. Liikumatud pilgud suunatud kõrgele katuste kohale. Ümbritsetuna vahtkonnast. Roosades kuubedes mehed kandmas roosasid lippe, mida paisutab tuul. Poolsada inimest seisab ja vaatab. Hardas vaikuses. Mitte et keegi ole neid vaikima kamandanud. Monument, vahtkond ja lipud lihtsalt mõjuvad nii. Vaatepilt on ühekorraga pühalik ja pelutav. Õhus väreleb toores jõud – võim. Kineetiline skulptuur Poolteist tundi enne seda tassib Sosaar koos abilistega Haapsalu linnagalerii ette postamendi, lipsab siis korraks kunstisaali, ilmub taas nähtavale, pundar kangast kaenlas ja mähib postamendi roosasse. Kineetiline elav skulptuur alles hakkab ideest ratsamonumendiks vormuma. Nagu võluväel ilmuvad kunstniku kotist roosad riidehilbud, roosad mütsid, roosa labubu, rullitakse lahti roosad lipud ja

[gallery ids="468080,468079,468078,468077,468076,468068,468069,468070,468071,468072,468073,468074,468075,468067,468066,468065,468064,468063,468062"]   Kaheksa aastat tagasi rippus Haapsalu kunstigalerii lae all sada poodud kipstitte, seekord voogab laeaknast tulvava valguse poole koolnukahvatu konnaparv. Poodud tited tekitasid 2018. aastal väikelinnas tõsise pahameeletormi, nii et galerist Agur Kruusingulgi tuli aru anda, miks ta sellist (igasuguse mõtte ja tähenduseta) rüvedust kunstisaali lubab. Tuhat kahvatut konna tittede vastu ei saa, kuigi mine tea. Konnad ehk tõesti mitte. Aga roosa küünelakiga üle võõbatud ja seinale trikolooriks sätitud toored kilud võiks mõnd tõsist isamaalise ilmavaate ja selgete sihtidega mustvalget isendit häirida küll. Lustivad täiega Paralleelid kahe näituse vahel on siiski ilmsed. Noored (ja mitte enam nii noored) kunstnikud lustivad täiega, kõneldes seejuures surmtõsistest asjadest ning esitades ebamugavaid küsimusi. Viimased tekitavadki pahameelt, selge see. Seda esiteks. Teiseks julgeksin paarikümne aasta pikkuste linnasiseste kunstivaatluste põhjal ennustada, et Katrin Enni, Andre Joosep Armingu, Aksel Haagenseni ja Sil