Vaid kolmel suvekuul käigus olev suvebuss viib Haapsalust Dirhamisse. Kohta, mis suvel tärkab ja sügise hakul vajub talveunne. Kohta, kus kümne minutiga jõuab läbi kõndida pea kogu küla.
Hommikusel Lääne Elu koosolekul annab peatoimetaja mulle kui praktikandile justkui loteriipileti, aga ilma auhinnata: „Tee üks reportaaž. Mine sõida bussiga kuhugi ja kirjuta sellest.”
Pika sõelumise ja maakonna bussiliinidega tutvumise järel jääb kõikvõimalikest marsruutidest sõelale üks – Dirhami. Põhjusi on mitu: nimi kõlab nagu avastamata planeet ja lisaks pidada seal asuma kutsuv kalakohvik. Nii seangi end bussijaama poole teele.
Kell 10.30 jõuan Haapsalu bussijaama. Minu buss peaks väljuma kümne minuti pärast, aga olen veidi segaduses, et kust täpsemalt. Näen eemal kolme rohelist bussi, astun ligi ja küsin teed. Vanem härrasmees bussijuhi rollis juhatab, et reklaamsildi taga on putka, kust buss väljub. Hakkan sinnapoole astuma.
Peatuses kohtan prouat, kes ootab samuti bussi. Astun ligi ja uurin, et ehk lähme sama bussi peale. Tuleb välja, et tema sõi
