Kuula artiklit, 5 minutit ja 45 sekundit
0:00 / 5:45
Kuvatud 3 pilti, galeriis pilte: 30
Iloni Imedemaa uus suvelavastus on saanud hakkama millegi ilmvõimatuga: rääkida lastele tõsistest ja valusatest asjadest neid pisendamata, aga ometi nii, et meel jääb helgeks.
Niisugust mängulusti, nagu kiirgas näitlejatest esimesel läbimängul, ei tulegi naljalt ette. Nii sädemeid pilduv, vahetu ja siiras oli nende rõõm. Ja mitte ainult rõõm. Sama siiras ja vahetu oli kurbus. Sama ehedad olid pisarad, kui sõdurid olid väikese Iloni koera mere ääres maha lasknud.
Rääkida lastele 1939.–1944. aastast nii, et see neile kohale jõuaks, aga nad nuttes teatrisaalist ei põgeneks – see on julgustükk omaette. Rääkida väikesest Ilon Wiklandist ja tema lapsepõlveaastatest Haapsalus nii, et sõda jääks välja, ei saa. See poleks aus. Sellel ei oleks mõ
Artikli lugemiseks tellige päevapilet, digipakett või logige sisse!
Reklaam
