Mis vahe on töölepingul, käsunduslepingul ja töövõtulepingul? Mis hetkel kasutada millist lepingut?
Töö tegemiseks võib sõlmida erinevat liiki lepinguid. Eelkõige on nendeks tööleping, töövõtuleping ja käsundusleping. Enne kindla lepingu väljavalimist ja allkirjastamist tuleks hoolega läbi mõelda, milline leping tekkiva õigussuhte jaoks kõige paremini sobib. Sellest peab nähtuma poolte tegelik tahe, milles nad läbirääkimisi pidades kokku leppisid.
- Kui eesmärgiks on reguleerida tulemuse saavutamise protsessi ja soovitakse tegevust juhtida (üks isik allub teise isiku juhtimisele ja kontrollile), siis on tegemist töösuhtega ning sõlmida tuleks tööleping.
- Kui eesmärgiks on reguleerida konkreetse ülesande täitmist (nt kohtus esindamine, loengu pidamine jne), siis on tegemist käsundiga ning otstarbekas on sõlmida käsundusleping.
- Kui eesmärgiks on reguleerida konkreetse tulemuse saavutamist konkreetseks kuupäevaks (nt töövõtja paigaldab ukse või põranda, ehitab või valmistab midagi jne), siis on tegemist töövõtuga ning otstarbekas on sõlmida töövõtuleping.
Tööleping sõlmitakse olukordades, kus töötaja töötab tööandja ruumides, tööandja vahenditega, allub tööandja korraldustele ning töötab tööandja poolt ettenähtud aegadel. Tööleping sõlmitakse kestvussuhte korral, kus tööandja ja töötaja on omavahel oluliselt rohkem alluvussuhtes, kui seda ollakse teenuse osutamise korral. Töölepingulise suhtega ei ole tegemist juhul, kui tööd tegev isik on töö tegemise viisi, aja ja koha valikul olulisel määral iseseisev.
Töölepingule iseloomulikud tunnused, mis eristavad seda ülejäänud lepingutest, on järgmised:
- töötaja allub tööd tehes tööandja juhtimisele ja kontrollile, st tööandja määrab töö tegemise koha, aja ja viisi (nt töö toimub ettevõtte ruumides vastavalt tööandja poolt sätestatud tööajakavale);
- tööandja maksab töötajale töö eest perioodilist tasu (nt igakuist töötasu);
- tööandja ja töötaja seovad end töölepinguga ning tekib ootus töö olemasoluks pikemaks ajaks (tööleping on üldjuhul tähtajatu – tähtajalise töölepingu sõlmimiseks on eriregulatsioon);
- tööd tehakse üldjuhul isiklikult;
- töö tegemiseks kasutab töötaja tööandja töövahendeid, materjale ja seadmeid;
- töötaja osaleb tööandja ettevõtte tegevuses (töötamine tööandja ruumides, töökorralduslike reeglite järgimine, ühisüritused kolleegidega jms);
- tööandja kohustub tagama töötajale seaduses ettenähtud hüved (näiteks puhkus, puhkeaeg, töötasu vähemalt töötasu alammäära ulatuses);
- töötaja jaoks on ettevõtlusrisk maandatud näiteks suhte lõppemisest etteteatamise tähtajaga ja mõnel juhul ka suhte lõppemisel kaasneva hüvitisega.
Selleks, et tegemist oleks töölepinguga ei pea õigussuhtel esinema kõik eeltoodud iseloomulikud tunnused, vaid tunnuseid tuleb hinnata kogumis.
Käsundusleping on teenuse osutamise leping ja see sõlmitakse olukordades, kus isik osutab teenust ja on piisavalt vaba otsustamaks teenuse sisu ja oma aja üle. Näiteks sõlmitakse käsundusleping koolitajaga, kes ei allu ettevõtte sisekorrareeglitele, on oma eriala spetsialist ning on ette antud teema ulatuses vaba otsustama, millest ja kuidas ta räägib.
Töövõtuleping on ka teenuse osutamise leping ja see sõlmitakse samuti oma ala spetsialistiga, kuid erinevalt käsunduslepingust on suunatud tulemusele, mida saavutada tahetakse.
Juhul, kui pooltevahelisel kokkuleppel on ühtviisi nii töölepingu kui mõne muu lepingu tunnused, nii et lepingulise suhte olemust ei ole võimalik üheselt määratleda, ja tööandja ei tõenda, et pooled sõlmisid mõne muu lepingu, tuleb poolte vahel sõlmitud leping lugeda töölepinguks. Seega tuleb vaidluse korral tellijal või käsundiandjal tõendada, et tööiseloom vastab teenuse osutamisele, mitte töölepingule, v.a kui on ilmne, et tegemist ei ole töölepinguga.
Vladimir Logatšev
Tööinspektsiooni juhtiv nõustamisjurist:
