Kui Eesti elu peaks kirjeldama keegi – näiteks võimekas tehisintellekt, kelle kokkupuude sellega kujuneks ametnike ja poliitikute tegevuse põhjal, võiks tulemuseks olla pilt valmis riigist, kus suuri muresid ei ole ja tegelda tuleb peamiselt rumalate maksumaksjate õigele teele nügmisega.
Iga nädal mõned uued keelud-käsud-reeglid ja jälle on muretum olla. Mis majanduslangus? Mis julgeolekukriis? Milline rahvastikukriis?
Viimaste nädalate saavutused ametnike ja neile kuulekalt alluvate poliitikute tööpõllult on täpselt sellised.
Niisiis: kui praegu saab iluteenuseid pakkuda ilma erialase väljaõppeta, siis sügisest kehtima hakkava määruse kohaselt peavad ripsme- ja kulmutehnikud vastama rangetele nõuetele. Määruse autoriks olev sotsiaalministeerium ise hindab, et umbes kolmveerand kõigist iluteenindajatest peavad end täiendama või otse öeldes mingi paberi hankima, et õiguskuulekas olla.
Regionaal- ja põllumajandusministeerium on samal ajal kokku pannud ministri määruse, mille jõustudes peaksid restoranid, kooli-, haigla ja isegi vanglasööklad edaspidi teatama, kust on pärit nende pakutavas toidus kasutatud liha. Miks ainult liha, aga mitte kala? Või miks mitte kartul ja porgand? Vastust teab vaid tuul või on see kirjas lael, kuhu vaadates ametnikud eelnõu kokku kirjutasid.
Küsimused tegelikult ametnikke ja poliitikuid ei häiri. Neile vastamiseks on igas ministeeriumis kümnete kaupa palgal olevad kommunikatsioonitöötajad kokku pannud sisutud jutupunktid, mida abitu minister suudab tursa näoga kaamera ees esitada. Halvemal juhul tuleb see ebameeldiv ülesanne ette võtta ka mõnel ametnikul.
Muide, ministeeriumides liigub mõnda aega plaan eelnõude ja dokumentide koostajate nimed nende dokumentide juures salastada.
Avaliku teabe seadusesse on selle 20 kehtivusaastaga lisandunud sama palju avaliku teabe ametkondlikuks kasutamiseks ehk salastatuks kuulutamist võimaldavaid punkte, kui neid seal algselt oli. Kas neid saaks sealt avalikkuse huvides kõrvaldada, on ajakirjanikud juba pikka aega küsinud. Ei, ütlevad ametnikud, ei saa, sest ... ei saa. Poliitikud teevad tursa näo ja on nõus.
Kristen Michali eelmisel suvel moodustatud Reformierakonna, Eesti 200 ja Sotsiaaldemokraatliku Erakonna valitsuse koalitsioonilepingus seisab peatükis „Riigireform ja bürokraatia vähendamine" tähtsal kohal lubadus: „Vähendame reguleerimist ja kehtestame reegli, et iga uue ettevõtetele halduskoormust toova nõude kehtestamiseks on vaja üks olemasolevatest nõuetest kehtetuks tunnistada. "
Kas keegi teab kasvõi üht reaalset näidet sellest, et nii on tehtud? Kui teate, siis andke palun teada, see oleks suur uudis.
Siiski. Justiitsminister Liisa Pakosta (Eesti 200) pöördus mõni aeg pärast koalitsioonileppe allakirjutamist ministeeriumide poole ja palus ettepanekuid, kuidas muuta valitsuse tegevust nii, et iga halduskoormust toova nõude kehtestamisel tunnistataks teine kehtetu
