Tänases Lääne Elus võib lugeda sellest, kuivõrd on tõsise reostuse oht Läänemerel kasvanud ja kuivõrd oleme selle reostuse kokku korjamiseks merel või koristamiseks randadest valmis. Lühidalt: oleme valmis paremini kui varem. Teisest küljest on ka reostusoht kasvanud suuremaks kui varem.
Mööda Läänemerd paarutavad vanad, ammu oma aja ära elanud tankerid, täis Vene naftatooteid ja mõne mugavusriigi lipp ahtris. Kui mõnega neist peaks midagi juhtuma, oleks katastroof üleüldine ja selle koristamisega ei saaks Eesti üksi hakkama.
Ühest küljest on mereõigus selline, et vaba meresõit peab olema. Kui keegi seda siin piirama hakkab, annab see ettekäände kellelgi teisel kuskil mujal meresõidule kitsendusi teha. Ja ei lähe siis kaua, kui üldise meresõiduõiguse asemel on anarhia. Selleni ei taha keegi minna.
Teisalt pole ka aus ja õiglane, et ühe terroririigi teenistuses olevad reederid on justkui pühad ja puutumatud ning võivad sõita millega tahavad ja kus tahavad, tagajärgedele vaatamata. On selge, et ainult olemasoleva kindlustuse kontrollimisega selliseid tegelasi korrale ei kutsu. Oleks vaja midagi enamat.
On näiteks arusaamatu, millega lipuriigid riskivad. Praegu kasseerivad mingid korsaaridenimelised saarestikud tasu, ehkki küll väikest, laevade registreerimise eest, aga ei nõua neilt tehnilist korrasolekut ega vastuta ka nende tegemiste eest. Võiks ja peaks. Oleks õiglane. Selles kohas võiks küll Eesti eeskuju näidata ja rahvusvahelise mereõiguse muutmise algatada. Ehk väheneks siis nende arv, kes oma lippu potentsiaalseile õnnetusetoojaile välja rendivad, ja ühtlasi ka õnnetuse tõenäosus.
