Eesti Olümpiakomitee uueks presidendiks valitakse 11. oktoobril kas Urmas Sõõrumaa, Erich Teigamägi või Kersti Kaljulaid. Kõik kolm on kahtlemata väärikad kandidaadid ja juhtidena ennast tõestanud. Seega usun, et ükskõik, kes nimetatud kolmikust valituks osutub, siis spordivanker jätkab vähemalt sama hooga veeremist. Aga kas praegune hoog meid rahuldab? Pigem mitte – spordiinimesed on üldiselt tulemusele orienteeritud maksimalistid ja kriitiline meel on neisse sisse kodeeritud. Leian, et muutusi on vaja ning püüan riigikogu liikme ja spordisõbrana olukorda oma vaatevinklist analüüsida.
Sport massiesse ja väravasse pall!
Kolm kehva valikut, kus märksõnadeks on saamatus, ebapädevus ja loosungid ehk mugav olesklemine. Kurb on, et Eesti spordiringkondades ei ole leitud sobilikku kandidaati. Praegune on lubanud juba aastaid lisaraha, ka erasektorist, aga mida ei ole on lisaraha. Teine ei ole suutnud oma jopede mentaliteeti spordialalt välja juurida, pigem on see kasvanud ning noorsportlaskond/järelkasv on seal õhemast õhem, eriti üleminek täiskasvanute klassi osas ehk mitte mingisugust juhtimiskvaliteeti. Kolmas on lihtsalt enese arvates universaal igal alal, nagu Ligi, kuigi selleks vajalikud oskused j teadmised puuduvad. Kurb
Mille olulisega oled ise toime tulnud? Isegi oma nime all ei julge kommenteerida. Seega pole kommentaar tõsiselt võetav. Kriitiline meel on hea asi, aga mida see annab kui tegusid ei järgne…
aga, kus su enda nimi on, táitsa óiget kommi pani
Teisitimõtleja ei aja vähemalt seosetut tühja mula, miks ta peaks enda nime avalikustama.