Ummuksisse jäänud kalade päästmiseks Väikese viigi jääse puuritud sajad augud ja ööpäev läbi töötanud pump vee hapnikutaset ei tõstnud.
„Väikese viigi kalad, kes on surnud, on surnud,“ ütles keskkonnaameti Läänemaa büroo juhataja Liina Simpson eile hommikul Lääne Elule. Ööpäev läbi kestnud päästeaktsioon lõppes tulemuseta.
Päästeameti pumbad tekitasid tunniks ajaks kaks hiiglaslikku fontääni, et vett hapnikuga rikastada. Jäässe puuriti tuhatkond auku ja pandi tööle seade, mis juhtis vett Suurest viigist Väikesesse, aga Väikese viigi hapnikutase ei tõusnud ja eile lülitati ööpäev läbi töötanud pump välja. „Öö otsa oli pump sees. Täna lõpetame. Anname loodusele alla,“ ütles Haapsalu aselinnapea Tõnu Parbus Lääne Elule eile hommikul.
Enne päästetööde algust oli vee hapnikutase Väikeses viigis alla kriitilise piiri: Suure viigi poolses otsas 0,58 ja kohtumaja pool servas, kus on lapike vaba vett, 0,68 milligrammi liitri kohta. 24 tundi hiljem näitas mõõdik sama: kohtumaja pool ikka 0,68 ja Suure viigi poolses otsas 0,6 milligrammi liitri kohta. Tõus oli nii pisike, et seda võib pidada ka mõõteriista ebatäpsuseks. Hapnikunälga jäänud kalu see nagunii ei päästa, sest hapnikutase peaks olema vähemalt kaks milligrammi liitri kohta. Alla selle hakkavad kalad lämbuma.
Nii mastaapset looduse ringkäiku sekkumist haapsallased ei mäleta. Kui välja- või sissevooluta veekogu jäätub ja jää on omakorda kaetud lumega, siis hakkab hapnikusisaldus vees langema. Kui see langeb alla kriitilise piiri, siis kalad surevad. See on looduslik, mitte inimtekkeline protsess.
„Talve moodi talvel on ummuksisse jäämine tavaline,” ütles keskkonnaameti vee-elustiku spetsialist Märt Kesküla. Kalad surevad hapnikupuudusesse, aga kevadel populatsioon taastub. Surnud kalad pistavad sanitaridena nahka kajakad.
Ehe näide sellest et looduse vastu ei saa…ei vabatahtlikud, rohepöörajad ega ka kliimaaktivistid, lihtsalt üks hobi ja mõnele ka paks rahakott
Selle ökolõksu on inimesed ise tekitanud lüüside, kraavide, tammide tegemisega. Looduslikult oleks see kinnikasvanud lahesopp. Kui tegu oleks loodusliku veekoguga, siis tõesti ei peaks rapsima. Praeguses olukorras pigem ikka inimese läbimõtlematusest tekkinud olukord, mitte loodusulikult.
Oletame, et viigist võetud ja suure kaarega jääle maanduv vesi saabki hapnikku juurde aga kuidas see vesi ja hapnik jää alla saavad? Läbi paarikümne jäässe puuritud augukese? Pigem aitab see aukude kinnijäätumisele kaasa, eriti öösel. Kilplasate töö.
Tahaks teada palju selleks, et mõni ametnik end hästi tunneks, maksumaksja raha kulus?
Dünamiiti oli vaja kohe kasutada. Paar tonni. Sama kirjaoskamatu mõttetus
ei olnud mingi uhkuse asi, kuid võiksid olla mingi huvitava disainiga, aga need olid isegi kinnikasvanud viigi elu jaoks vajalikud. Loodus ei andesta lollused.
Nõuka ajal taheti ka kangesti loodust muuta, jõgesid panna tagurpidi voolama jne. Slaavi rahvastel on üks ütlus, et kui kassil pole midagi teha, siis ta lakub oma teatud kehaorganit.
Selle asemel oleks võinud oma energiat nt inimeste heaoluks rakendada, minnna vanadekodusse, aidanud vanureid, rääkinud ja abistanud neid jne
Koledal nõukogude ajal ei oleks olnud niisuguseid aastast aastasse esinevaid probleeme,sest oli Viigil Inglisilla ja Kuradisilla kaudu pidevalt ühendus merega aga looduse ünberkorralduse tuhinas ….!
To uskmatu: Koleda nõukaaja lõpuks oli Väike viik niivõrd kinni kasvanud, et meenutas kohati juba Õhtu kalda roostikku. Viimasest on tänaseks saanud poolenisti elamumaa. Hea, et viik üldse alles jäi tänu süvendamisele! Kuradi- ja inglisilla taastamist/mittetaastamist kaaluti kindlasti tõsiselt enne renoveerimisprojekti kinnitamist. Mäletan, et veetaseme kontrollitavaks muutmise põhiargumendiks oli vajadus hoida nivoo 2m peal, et vetikad ei hakkaks vohama. Tegelikult siiski hakkasid. Siit küsimus: 1. Kas vähem vetikaid tähendaks rohkem hapnikku? 2. Kas viigi põhja tuleks regulaarselt vetikatest puhastada? Mingite niidukitega seda üksvahe nagu tehtigi aga kuna vetikad ei karju näkku, vaid püsivad vaikselt vee all, jäeti see vist viimastel… Loe rohkem »
Kui oleks puurinud jäässe vaid ühe augu, torganuks sellesse kõige võimsama õhukompressori kõige jämedama vooliku, kas ka siis poleks abi olnud? Kontaktpinda õhu ja vee vahel tekkinuks ju tohutult rohkem kui jäässe augukesi puurides.
Aga tundub, et kogu päästeaktsioon jäi nii või teisiti hiljaks.
See on loodus, ellujäämjne, evolutsioon. Nii on juba sajandrid, keegi ei päästa kalu ja ei tee suust suhu hingamust…
tagant järele targutajad , nii on ka riiki hakatud toimetama