Kullamaa elanik Katre Kuller leidis sel nädalal Kullamaa surnuaia vastast teeveerest mullast nina välja pistnud lumikellukesed.
„Jäävad selle tee äärde, mis surnuaiast mööda Rohumäele läheb,“ ütles Kuller. Samas kohas tärkasid lumikellukesed ka mullu samal ajal ja toona puhkesid lilled jaanuari alguses ka õide.
Eestis tuntakse lumikellukest aia- ja peenrataimena, mis vahel võib ka metsistuda, kui sibulad satuvad kuhugi soodsasse paika. See mitmeaastane amarülliliste sugukonda kuuluv taim on üks esimesi kevadisi puhkejaid. Tavaliselt õitseb ta märtsist maini ja on levinud Euroopast Lääne-Aasiani.
Harilik lumikelluke on väga varane ja külmakindel kevadlill. Oma väikesed valged õied võib ta avada ka siis, kui lumi on veel maas. Sellest ka tema nimi – lumikelluke.
