Jäätmetest ja keskkonnahoiust räägitakse aasta-aastalt järjest rohkem, aga küsimus, miks satuvad jäätmed ikkagi sinna, kuhu nad sattuma ei peaks, on endiselt vastuseta.
Hiljuti tegeles keskkonnaamet Ridala kandis tee veerde tassitud prahihunnikutega. Keskkonnaametnikel õnnestus sel korral hunnikute päritolu kindlaks teha ja nende omanik, kellele prahi sattumine prügila asemel tee veerde tuli halva üllatusena, sai karistuseks kopsaka krahvi. Lisaks pidi ta prahihunnikud teeservast ära koristama. Karistada saanud prügiomanikust on natuke isegi kahju, sest ta usaldas pimesi tuttavat, kes lubas prahi minema toimetada.
Metsa alla aeg-ajalt tekkivad prügihunnikud on probleemiks olnud pikka aega. Ilmselt tänu talgupäevadele, korraldatud jäätmeveole ja järjepidevale selgitustööle on jäätmete vedamist metsa alla keskkonnaametnike sõnul küll vähemaks jäänud. Sellele vaatamata avastatakse igal aastal tee veerest või metsatukast mõni prahihunnik, mille omaniku jälgi keskkonnaametnikel tuleb ajada. Vahel suudetakse prügi algallikas kindlaks teha, kuid mitte alati. Viimasel juhul peab platsi puhtaks tegema maaomanik.
Mis siis sunnib oma prahti prügimäele viimise asemel teepervele kallutama? Mugavus see ilmselt olla ei saa, sest enamasti on kogused sellised, et käe otsas neid kohale ei tassi. Järelikult on inimene viitsinud ja suutnud prügiveoks transpordi organiseerida. Pigem on põhjuseks see, et prügilasse sõitmist peetakse liiga kalliks – seal tuleb ära antava eest maksta. Kui aga prügilate hinnakirja lähemalt vaadata, pole hind ühe kilo kohta kuigi kõrge. Pealegi on terve hulk jäätmeid sellised, mis võetakse vastu tasuta.
Selleks, et metsaalustest prügihunnikutest lahti saada, tuleb rääkida, rääkida, rääkida – ehk kinnistub see siis lõpuks inimeste teadvusse.
kui hind poleks kõrge , siis sellist asja ei juhtuks ja inimene ei pea ühe taara eest kaks korda maksma, see teema on nagu abieluelu võrdsus, mis üritatakse meile peale suruda vaatamata rahva vastuseisule