Kui hein oli kuiv, hakkasime Väinoga loorehaga riisuma ja isa tegi saade. Ema käis hommikuti meile piima ja süüa toomas. Kui hein oli saadudes, hakkasime kuhja tegema. Isa ehitas kuhjaaluse, pani kuhjavarda püsti ja hangus esimese ringi heina peale. Väino vedas saade kuhja juurde ja mina ronisin kuhja otsa, olin vastuvõtja-kinnitallaja. Isa hangus heina üles, ikka järjekorras, ring-ringilt. Kuhi aina kerkis, ringid muutusid väiksemaks ja hein hakkas lõppema. Hoidsin kuhjavardast kinni ja tallasin ringi käies, sest kuhjatipp pidi olema korralik, et vihm sisse ei sajaks. Lõpuks jäi isa rahule, ütles, et istu nüüd maha ja libista end alla, ma püüan su kinni. Nii oligi. Siis riisus isa ümbruse puhtaks, surus viimased heinad kuhjaaluse vahele ja meie töö oli valmis. Korjasime oma kolu kokku ja viisime paadiga üle jõe, ootasime veidi ja ema tuli. Nüüd tiriti jälle hobused ja masinad üle jõe ja paadid viisime Tõnnele. Tõnne eit ütles, et mis sul, Jaan, viga, lastekari abiks. Mitu päeva me seal olime, vist neli-viis.
