Haapsalus pole teatrit palju, iga lavastus on sündmus. Eriti, kui see toimub ebaharilikul ajal, augustiöises pimedas linnuses, sinna juurde veel tõrvikud ja hobused ning sõjameeste hõiked, piigitärin või vähemasti kaigaste klobin.
Tänavune Valge Daami legendi lavastus „Maila“ on loobunud kõigest liigsest, alles on jäänud tähtsaim – legend tüdrukust, kelle viimane padi oli paekivise püüriga (parafraseering Anneli Akna laulusõnadest). Lavastuses jääb tüdrukust alles vaid pisike hüplev linnukujuline prožektoritäpp. Lavastaja on lasknud kõigel segaval minna, alles on jäänud legendi esitus. Pole dramaturgiat, pole kõmisevaid rolle ega pöördelistest sündmustest tiinet lugu. Pole suuri sõnu ega ülespuhutud tundeid. Kõigest sellest on loobutud. Tulemus on stiilipuhas vabaõhumäng laulude ja tantsudega. Tähtsaim on aga ikkagi traagiline õnnetu armastuse lugu.
Autor Karel Rahu meelest on see kättemaksulugu, kuidas tüdruk hukkab oma venna tapja. Ma tean seda, sest laupäevases Lääne Elus oli autor selle karikatuurina lahti seletanud, aga lossipargis ma seda nii ei näe ega taju. See läheb kaduma, jääb kuhugi tegijate mõtetesse ega pääse mõjule.
On hämmastav, kuidas idioodid, kes moonutavad tõelist tragöödiat, pole veel mõelnud tolerantselt teha peategelasest Mustanahaline naine, kes tantsib räppi