Kunstnikest ema ja tütar May ja Ursula Aavasalu eksponeerivad Haapsalu kunstikooli keldrisaalis Lewis Carrolli kuulsa lasteraamatu tegelasi.
Haapsalu kunstikooli keldrivõlvide all on aeg peatunud kella kuue peal. Alice on jäneseurgu kukkunud ja Lewis Carrolli imedemaa jaburad tegelased end kuuks ajaks sisse seadnud. Järsust trepist keldrisse laskunud vaatajal jääb vaid Alice’ina jahmunult korrutada, kas kassid nahkhiiri söövad, kas kassid nahkhiiri söövad. Enne kui vaataja arugi saab, on ta silmitsi Irvik Kassiga, kes sulab seinaga ühte, nii et lõpuks virvendab kunstisaalis vaid hajuv irvitus. Grüpsiga kohtudes tuleb Alice’iga nõustuda, et olendi välimus talle eriti ei meeldi. Otse hirmuäratav see ju pole, aga kahekesi tuppa temaga jääda ei tahaks.
Õnneks popsutab sealsamas vesipiipu filosoofiline tõuk ja kurvastab libakilpkonn, kellega juttu ajada, kui sellest asja saab. Kui ei, siis võib istuda teelauda, tõsi, kõige ogaramasse teelauda, mida eales on nähtud. Hull Kübarsepp ja nööpsaabastes ning triibulistes pükstes Märtsijänes, prillid ninal, on Unihiire juba teekannu toppinud. Koorekann on ümber, aeg liivakellas seisab ja on kogu aeg kuus.
„Mul oli juba pikemat aega tahtmine „Alice’ist imedemaal“ näitus teha,“ ütles May Aavasalu. Filosoofilise koega teos oma värvikate tegelastega on kunstnikku paelunud aastakümneid. „Eks ma lugesin teda lapsena, aga hiljem lugesin üle,“ ütles Aavasalu. Lemmiku lapselastele loovutanud, soetas Aavasalu endale uue – luksusliku ja mahuka, Chris Riddelli illustreeritud väljaande. „Mõtlesin, et oleks vaja, et mälu värskendada,“ sõnas Aavasalu. Vaataja mälu värskendamiseks on Aavasalu varustanud Carrolli tegelased väljavõtetega raamatust – kes kunagi lugenud, sellele tuleb meelde.
Aavasalu lemmik „Alice’ist imedemaal“ on Irvik Kass, kes ilmub ja kaob – küünik, kõrvaltvaataja, kes irvitab asjade üle, mis tunduvad narrid. „Kass kõikides oma ilmumisastmetes on tore,“ ütles Aavasalu. Irviku on ta paigutanud seinaorva. „Kui valgus maha võtta, siis hajubki seina sisse,“ märkis Aavasalu.
Et näitus tuumakam saaks, võttis Aavasalu kampa tütre, kunstnik Ursula Aavasalu, kes lõi seintele digigraafikas hiiglasuured mängukaardid, millel on samuti kujutatud Lewis Carrolli tegelasi. Miks mängukaardid? „Kuningaemanda kaaskond ei olnud ju muud kui üks pakk kaarte,“ märkis Aavasalu.
Kui keraamilised nukud ja kujud mõjuvad ruumiliste illustratsioonidena ja on arusaadavad ka lastele, siis digigraafikas kaardid nõuavad vilunumat silma. „Tuleb aega võtta, et süveneda,“ ütles Aavasalu.
Laiali paiskunud pisemaid mängukaarte leidub Haapsalu kunstikooli galeriis siin ja seal, vankuva kaardimajakesena, vedelemas tegelaste jalus ja jabura teelaua all, üllatamas seintel ja kõrvaltubades.
Suured keraamilised nukud – Kübarsepp ja Märtsijänes – ning vähemad tegelased valmisid poole aasta jooksul spetsiaalselt näituse jaoks. „Oleks rohkemgi tahtnud teha,“ sõnas Aavasalu. Alustas Aavasalu nahkhiirest, kelle järgi sai väljapanek „Kas kassid nahkhiiri söövad?“ ka nime. Raamatu alguses jäneseurgu kukkudes korrutas Alice küsimust „Kas kassid nahkhiiri söövad?“ ja pööras selle siis teistpidi: „Kas nahkhiired kasse söövad?“ Pole vahet, mis pidi küsida, sest vastust nagunii pole.
Alice’it ennast näitusel ei kohta. Alice’i osa jätavad kunstnikud vaatajale, kelle nad jäneseurgu on kukutanud. Aavasalu sõnul võikski vaadata läbi oma isikliku Alice’i prisma ja mõtiskleda maailma veidruse, ettearvamatuse ja jaburuse üle. Vahest on siis kergem asju mitte nii väga tõsiselt võtta ja leppida sellega, et maailm on petukaup – mis tundub esiti tavaline ja püsiv, ei pruugi seda sugugi olla.
„Kas kassid nahkhiiri söövad?“
- May ja Ursula Aavasalu ühisnäitus Lewis Carrolli lasteraamatu „Alice imedemaal“ ainetel.
- Nukud, keraamika ja digigraafika.
- Haapsalu kunstikooli keldrisaalis 6. augustini.
